Sotsiaalsed üritused on lahutamatu tudengielu osa, ning mis saaks olla veel parem, kui lõimida see oma eluaegse spordikire ratsutamisega. Nii pakkisidki taas kolm tudengiratsutajat 13. aprillil oma võistlusriided ja astusid ootusärevalt lennukile, et osaleda AIEC-SRNC Belgias toimuval etapil.
Oud-Heverleesse kohale jõudes ootas ees suurepärane kevadilm ja ratsakompleks, mille sarnast Eestist ei leia. Samuti üle saja noore ratsutamishuvilise, sisaldades veel 17 tiimi koos chefidega, kellega eestlastel juba järgneval päeval tuli hakata konkureerima. Märkimisväärne, et kuigi tegemist on võistlusega, valitses tudengite vahel kohe algusest peale erakordselt ühtehoidev ja toetav õhkkond.
Tudengiratsutamise süsteem on üles ehitatud väga põnevalt, nimelt loositakse igale riigile hobused, tiimiliikmete vahel jaotatakse ratsud ise ning konkureerida tuleb veel kahe riigiga. Iga hobusega kolmest ratsanikust parimaks hinnatud sõitja saab järgmisesse vooru. Selline meetod loob väga põneva lahendi, milles mängib suurt rolli küll õnn, kuid peituvad ka oma nipid.
“ESTONIAN EQUESTRIAN TEAM” Vasakult: Berit Põldoja, Maria Pihlak, Heidi Mülla Pilt: erakogu
14.aprilli hommikul oli aeg alustada esimese alaga – koolisõit. Chef Sandra oli terve nädalavahetuse vältel stabiilse loosikäega, tõmmates küll väga head hobused, aga selle eest vastasteks tugevaimad ratsaspordi riigid. Antud skeem tuli sõita kadrilli stiilis, mida olime varasemalt ka Eestis harjutada saanud. Kõik läks hästi ja võis väita, et sõit tuli isegi paremini välja kui kodustes tingimustes. Selle kinnituseks pääses tiimi ainuke blond tütarlaps Berit ka järgmisesse vooru, mille tarbeks tuli kiiresti selgeks õppida uus, pisut keerulisem skeem ning sooritada see nüüd individuaalselt. Kõik läks suurepäraselt ja Berit tegi korraliku sõidu, kuid tulemust tuli oodata kuni järgmise päeva õhtuni.
Järgmisel hommikul startisid osalejad juba takistussõidus. Esimeses voorus oli vaja läbida parkuur. Enne sõitu oli hobustega aega soendada vaid 2 minutit ning lubatud teha kaks hüpet. Taas suudeti ülesandega ilusti hakkama saada puhaste sõitudega. Kõik tundus võrreldes konkurentidega äärmiselt tasavägine ning nagu ka tulemustest selgus, oli Eesti tiim üldises pingereas eesotsas. Edasi pääses aga ainult Maria Pihlak, kes pidi nüüd valmistuma teiseks ja pisut kõrgemaks parkuuriks. Ka see sai sõidetud vigadeta ning tulemusi oli oodata samaks õhtuks.
Berit Põldoja koolisõidu teises voorus. Pilt: Kaeye Anné
Heidi Mülla takistussõidu esimeses voorus. Pilt: Kaeye Anné
Maria Pihlak takistussõidu teises voorus. Pilt: Kaeye Anné
Nagu tudengite puhul ikka ei saa üle ega ümber ka seltskondlikust osast. Ühel õhtul riietasid kõik kohalolijad end kauboideks ning peeti maha stiilipidu. Teiseks õhtuks varuti endale kaasa kleidid ja ülikonnad ning toimus pidulik gala-õhtusöök, peale mida selgusid ka järgmisesse vooru pääsejad, kelle hulgas eestlasi kahjuks see kord ei olnud. Muidugi tantsiti nendes väljapeetud õhturiietes hommikutundideni. Tegemist on multikultuurse seltskonnaga ning paljud teadsid teineteist juba mitmeid aastaid erinevatelt AIECi etappidelt. Kõik kolm eestlast olid aga uued ning seetõttu saadi palju huvitavaid tuttavaid ning ka armsa hellitusnime newbies.
Pilt: erakogu
Võistlus oli eestlastele tohutult suur kogemus. AIECi-pere võtab uued tulijad sõbralikult vastu ning tudengitel on kindlasti põnev sellest üritusest osa võtta. Kokkuvõttes saavutas Eesti tiim takistussõidus 18st tiimist kõrge 6. koha.
Aitäh chef Sandrale, kes munadepühade nädalavahetuse meeldejäävamaks muutis! Edu järgmistele tudengitele!