Merike Udrik-Õispuu
Mõnusalt soojas päikesepaistes selgusid laupäeval Ruilas Porsche Karika II etapi parimad. Mõlemad sõidud pakkusid üllatusi, tuues etteotsa võistlejaid, kes veel võidurõõmu maitsnud pole.
Kuigi startide arv polnud nii rohke, kui mullu, oli osavõtt siiski rohkearvuline ja kohal olid ka paljud favoriidid. „Harrastajate“ ringis, kõrgusel 90 cm, oli osalejad 31 ja „Amatööride“ kõrgusel hüppas 21 võistluspaari.
Madalam rada tundus osalejatele suhteliselt lihtne olevat, tuli teha vaid kiire puhas sõit, keerukaid pöördeid sees polnud. Nulliga paare oli veidi rohkem kui pooled. Teada olevalt on väikesed hobused kiired ja nii tegigi ponimõõtu hobune oma suurematele liigikaaslastele täiega ära. Pea kaks sekundit kiirem teise koha paarist olid Riin Kurrikoff (EHS) ja Trikk, kes olid seekord eriti hoos. Neile pidid alla vanduma Margit Evisalu (Vändra RSK) ja Best Chance, kolmanda kohaga pidi napilt leppima Luunjas võidu saanud Kärt Kaseorg (Viljandimaa RSK), kes seekord oli stardis oma hobusega A Carte D’Or.
„Ma olen ülirahul, eriti oma hobusega. Ma tunnistan, et ei oska ratsutada ja tema päästab mind, parandab iga vea ära. Trikk on superhobune!“ kiidab Riin, kes oli Luunja etapil samuti kõrgel kohal, nimelt kolmandal. Trikiga on harrastussportlane võistelnud viimased poolteist aastat ja tal on plaan teha kaasa kõik Porsche Karika etapid, kui see vähegi võimalik on.
Suuremas ringis oli asi päris põnev ja sportlikku hasarti oli õhus küllaga. Kuigi ka siin polnud rada väga keeruline, siis siiski tuli päris paljudel sisse eksimusi, seda üsna tihedalt ka viimasel takistusel, millele sõideti peale suure hooga. Viimase startija eelist kasutas aga ära Helge Likker (Vändra RSK) oma ratsul Charmilly, kes üsna mängleva kergusega sõitsid end pea terve võistluse aja juhtinud Teele Kepleri (Tartumaa RSK) ja Varuna ees esimeseks, lüües neid pea sekundiga. Kolmas oli Erik Tuimann (Tallinna RSK) hobusel Cesja.
Helge on harrastusspordis juba „vana tegija“. Ta ise peab end tõeliseks harrastajaks, sest enda sõnul pole tal aega nii palju trenni teha, kui teistel sarjast osavõtjatel ja treenerit näeb ta ka üsna harva. „Ratsutamise armastus ja lust jääb alles ning sportlikke kõrgeid eesmärke ma endale ei sea.“ Sõidu muljed on tal ülihead. „Ma ei uskunud, et oleme võiduks võimelised, sest meie parimad kohad jäävad alati sinna kuue-seitsme kanti,“ naerab Helge. „Imekombel olime tõesti parkuuris kiired, soojendus seevastu ei läinud meil üldse hästi. Hobune üllatas mind täna!“ Helge on endale tänavuseks sihiks võtnud jõuda amatööride ringis lõppkokkuvõttes 10 parima hulka ehk siis pääseda võistlema Saku Suurhalli.
Soovime võitjatele palju õnne ja edu järgmisel etapil, mis toimub juba üsna pea, nimelt 10. juunil Jüris. Näis, kas Ilmataat sai võistluse kuupäeva muutusega seekord ära petetud ja vihm jääb taevasse.