15.- 18. juunil toimus järjekordne AIEC-SRNC etapp, mis leidis seekord aset kaunite Rumeenia mägede vahel, Prodis. Rumeenias astusid võistlustulle ka kolm Eesti tudengit, kelleks olid Sandra Tituk, Kadri-Liis Kõrm ja Katy Kullerkupp ning nendega ühes asusid teele ka chef Katrin Pill ja supporter Maarja Martinson. Tänaseks on sündmusterohke nädalavahetus seljataga ning võib julgelt väita, et tegemist on kahtlemata kohustusliku üritusega neile ratsutamiskirega tudengitele, kes peavad lugu uutest põnevatest tutvustest ning avatud, lõbusast ja energilisest seltskonnast.
Kuna Rumeenia näol on meie jaoks tegemist pigem eksootilise paigaga, siis tekitas mõte sinna võistlema minna teatud ebakindlust – ei teadnud mida oodata hobustest ning elamis- ja võistlustingimustest. Võistluspaika kohale jõudes sai aga selgeks, et korraldajad olid andnud endast parima, et pakkuda osalistele suurepäraseid tingimusi ning millegi üle kurta polnud põhjust. Lisaks sellele selgus seal olles ka tõsiasi, et tegemist on äärmiselt sõbraliku, abivalmi ja sooja rahvaga.
Esimesel päeval Rumeeniasse jõudes peatuti pealinnas Bukarestis, kus eestlaseid tervitasid Norra tudengid, kellega kiirelt tutvust tehti ning õhtut nautima asuti. Järgmisel päeval ootas ees ühine 5-tunnine rongisõit Sibiusse. Peale meeleolukat ja lõbusat rongisõitu jõuti maagilisse võistluspaika, kus kohtuti juba ülejäänud osalistega. Tudengitel, kes esmakordselt üritusel osalevad ja keda kutsutakse newbie’deks, võõrastamise momenti tekkida ei jõua kuna kogu AIEC’i pere võtab iga uue tulija vastu nagu vana sõbra.
Esimesel võistluspäeval toimus koolisõit. Esimeses voorus sõidetakse skeemi kolmekesi koos, mis meenutab kadrilli. Kuigi skeemi oldi Eestis eelnevalt ka harjutatud, tundsid võistlejad end selles siiski pisut ebakindlalt kuna kõik meeskonna liikmed olid valdavalt tegelenud pigem takistussõiduga. Vastasteks sattusid eestlastele sel korral Iirimaa ja Hispaania, kellest esimene on tuntud oma äärimiselt tugevate soorituste ja kogenud ratsutajate poolest läbi kõikide etappide. Koolisõidu soojenduses antakse enne võistlusväljakule minemist aega 5 minutit hobusega tutvust teha. Võib öelda, et tänu sellele on adrenaliin laes ja emotsioonid sellevõrra veelgi ülevamad. Koolisõidus meie sõitjatest kahjuks keegi edasi ei saanud, aga rahule võis sooritusega jääda sellegipoolest.
Sama päeva õhtul toimus traditsioonidele kohaselt stiilipidu ning sellel korral oli teemaks “vormiriietus”. Eestlaste tiim otsustas ühtse stiili kasuks – Chef Katrin ja supporter Maarja riietasid end miilitsateks ning tudengiratsutajad vangideks. Enne kui pidu alguse sai viidi kõik kostümeeritud osalejad bussiga lähimasse linna orienteeruma. Peale toredat ühist seiklemist ja kohaliku linnaga tutvumist viidi kirju seltskond tagasi võistluspaika ning pidu võis alata. Nagu ikka kombeks, kestis tants varaste hommikutundideni.
Järgmine päev oli veelgi põnevam – takistussõit! Konseptsioon seisneb selles, et ühe hobusega võistleb kolm ratsutajat eri riikidest, kellest vaid üks pääseb edasi. Sellel korral tõmbas chef Katrin vastasteks Rootsi ja rahvusvahelise tiimi. Loosiõnn naeratas ja hobustega meie ratsutajatel vedas. Katy ja Sandra sõitsid parkuuri puhtalt, Kadri-Liis’il tuli kahjuks maha üks õnnetu tõke. Ainsana sai Eesti tiimist edasi Katy, kes sõitis puhtalt ka teise vooru. Laupäevaks olid seega sõidud sõidetud ning tuli edasi liikuda gala õhtusöögile, kus selgusid ka võistlejad, kes kvalifitseerusid edasi poolfinaali. Üks asi oli selleks ajaks kõigile osalistele selge – kõik riigid elavad nii enda kui teiste tiimile täiega kaasa ning see ei vaibunud ka siis, kui galal selgus, et Katy oli saanud edasi poolfinaali! Rõõmu, mis sel hetkel valdas, on raske kirjeldada.
Kokkuvõttes jäi Katy 5. kohale poolfinaalis ühe mahaaetud takistusega. Suur üllatus meile endile oli aga see, et Eesti jäi Saksamaaga jagama tiimide takistussõidu esikohta! Ideaalne lõpp suurepärasele nädalavahetusele, kus kõik 15 riiki toetasid üksteise ratsutajaid ning rõõmustasid teineteise võitude üle.
Võttes kokku kogu nädalavahetuse, siis kaotajaid seal pole, sest isegi kui ratsutamine ei lähe nii hästi, on uute sõprade võit garanteeritud! Erilised suured tänud suurepärasele chef Katrinile ja supporter Maarjale.
Kes veel ei teadnud, siis aastal 2018 toimub üks AIEC-SRNC etapp ka Eestis – seega on, mida oodata!