Marietta Valle, harrastusspordi koolisõidu komitee liige

Kõik algas sellest, et minuni oli jõudnud palju tagasisidet võistluste lihtsamate tasemete skeemide osas. Osaliselt kindlasti sellepärast, et olen aktiivselt osalenud võistluste korraldusmeeskondades, aga osaliselt ka sellepärast, et mulle on endalegi segane, mismoodi tuleks piirid tõmmata kõige lihtsamatele tasemetele. Sündis idee koolitusest „Kuidas sõita, et võita ST–Lk tasemetel“, mida tuli läbi viima FEI4* koolisõidukohtunik Eva-Maria Vint-Warmington. Oli raske ette kujutada, et see teema toob kokku tublisti üle saja osaleja, aga milline vägev üritus see oli!

ST-ABC puhul on ka kohtunikel tihti erimeelsusi (kohtunike protsentide vahed samale võistluspaarile võivad olla päris suured) ja antud tasemetel võistlevatel paaridel seetõttu ka hindamise alused segased. Niisiis võtsin ühendust ERL-iga ja küsisin, mida ma pean tegema, et korraldada ametlik kalenderplaani koolitus? Olin küll planeerinud koolitust ainult harrastajatele, aga selleks, et saaksin koolituse ametlikult kalendrisse, soovitas Therje Prohorova mul osalejate ringi laiendada. Nii võtsime juurde ka teisi, panin kirja kõik, kelle puhul arvasin, et koolitusest „rohujuure tasandil“ kasu oleks.

Esialgu olin arvestanud, et heal juhul tuleb meil ehk 50 osalejat kokku, aga võite ette kujutada mu üllatust, kui ühtäkki oli kirjas 115 osalejat. Ära ei öelnud keegi, pigem sain iga päev vähemalt ühe meili juurde, küsimusega, kas saaks veel kirja panna. Olin enda sees vastu võtnud otsuse, et ära ei ütle me kellelegi, kõik kes tahavad, peavad saama ka osaleda- saagu, mis saab. Kes oleks võinud arvata, et meil üldse nii palju koolisõiduhuvilisi on?

Õnneks suudan paanikaolukorras konstruktiivselt tegutseda, seega oli kiiresti vaja välja mõelda plaan B. Appi tuli Kilgi tall (Aire Saarm), kes oli nõus Tartus korduskoolituse korraldama. Esimese abinõuna saatsimegi registreerunutele meili, andes Tartumaa inimestele võimaluse ümber registreerumiseks. Nüüd jäi osalejaid alles 100.  Enam ei olnud juttugi toolide kogumisest, tuli appi võtta ürituskorraldusfirma. Kas Rahula talli 2. korrus üldse ära mahutab kogu selle osalejate arvu, kas kõikidele ka õhku jagub, kui terve päeva kinnises ruumis oleme? Kui palju üldse peaks varuma süüa/juua, et midagi puudu ei jääks? Kas 100 inimest mahub akna äärde testratsanike sõite vaatama? Kas kõik ikka tulevad kohale ka?  Küsimusi tekkis päris palju ja meil ei jäänudki muud üle kui katse-eksitus meetodil proovida ja võita või põruda.

Õnneks sujus koostöö Eva-Mariaga, talliga ja ürituskorraldusfirmaga väga ladusalt – Eva-Mariale panime mikrofoni külge, et kõik kuuleks, tekitasime suurema ekraani, et kõik näeks, ja saime ürituskorraldusfirmalt ka kinnituseks umbkaudse ruumi kubatuuri, mis 100 inimest ära mahutab – see lisas kindlustunnet, et Rahula 2. korrus on piisavalt suur!

Nüüd oli vaja leida näidisratsanikud, kusjuures talli tingimus oli, et seoses vabade kohtade puuduse ja sügishooajale omaste iseärasustega tuleks kasutada oma talli rahvast. Nüüd tekkis meil uus murekoht – seoses Alla ja Dina vinge tööga Rahula „elanike“ treenimisel on meil kõik tallis „ülekvalifitseeritud“. Meie üks uuematest liikmetest, kes kuu tagasi täisistakut ja hobusetunnetust õppis, on ka L tasemele jõudnud. Kust võtta ST taseme sõitja?

Õnneks tulid appi meie talli takistussõitjad, kes demonstreerisid koolitusel selliseid elemente, mida tavaliselt meie alal ei näe – siinkohal suur tänu ka teile, kallid näidisratsanikud, et kastanid tulest tõite (eriti soovin tänada neid, kes olid nõus viimasel hetkel asendama tulema) ja Sulle ka, Dina – et oma õpilasi laenasid.

Koolituspäeval tulin ise kohale 9.00 ehk pea kaks tundi enne algust. Kaugemalt pärit osalejad, kes varuga tulema hakkasid, jõudsid kohale juba 10 minutit pärast mind. Soovitasin neil minna hommikukohvile, andsin juhised lähimate poodide ja bensiinijaamade leidmiseks ning jätkasin ettevalmistusi. Saabus ürituskorraldusfirma, 100 tooli ilusasti kaasas. Ununes üks pisiasi – suured termosed kohvi jaoks .. Poisid viskasid kulli ja kirja, kes nüüd ruttu termoste järgi läheb, teine jäi toole üles seadma. Edasi kulges kõik juba plaanipäraselt.

Eva-Maria oli koostanud väga kaasahaarava ja huumoriga vürtsitatud ettekande, kusjuures usun täiesti, et see võttis ka kõvasti aega ja vaeva – mõelge ise, kui olete mõnes asjas nö. ekspert – kas oskate tulla tagasi hästi lihtsa ja teie jaoks iseenesestmõistetava juurde? Ajakava oli küll tihe, aga mingeid suuri muudatusi me tegema ei pidanud, testratsanikud jõudsid kõik kohale, said õigeks ajaks hobustele patsid pähe ja endale valged võistluspüksid jalga. Kokkuvõttes võin öelda, et kõik kulges suuremate viperusteta ja võib juhtuda, et aitan mõne koolituse organiseerimist ka tulevikus. Senimaani aga tänan kõiki abilisi, koolituse korraldus oli meeskonnatöö musternäide, samuti tänan koolitusel osalejaid – loodan, et jäite rahule, ja peatse kohtumiseni!

Eva-Maria, millest siis kõneles see nii suurt huvi tekitanud koolitus?

Koolituse teema „Kuidas sõita, et võita“ oli piisavalt pretensioonikas ning andis mulle endalegi piisavalt mõtlemisainet, sest kui tavaliselt teen pigem tehnilist laadi koolitusi kohtunikele ja treeneritele, siis seekord oli sihtgrupp hoopis teine. Ehk siis „puust ja punaseks“ oli pigem see meetod, mida kasutada. Et kogu rahvas teooriaosas liiga kiiresti magama ei jääks, otsustasin võtta asja huumoriga – sest tegelikult tuntakse koolisõitu vähemalt meie maal kui igavat, arusaamatut ning kurjade kohtunikega võistlusala. Nii et teine tähtis ülesanne oli just seda suhtumist kõigutada.

Õnnestunud skeemi valem on tegelikult päris keeruline ning mitme muutujaga, nii et ühest vastust siin kindlasti ei ole. Edu faktoriteks on kindlasti hobuse kvaliteet, töö vastavus treeningpüramiidile, harjutuste tehniline teostus, jõukohase taseme valik, ratsaniku istak ja juhtimisvahendid, harmoonia, täpsus ning lõpuks ka esituse esteetiline aspekt. Püüdsin sellel koolitusel neid faktoreid veel omakorda lahti mõtestada ning piltide ja videodega illustreerida.

Loodan, et koolituse lõpuks sai nii mõnelegi selgemaks, mida need kohtunikud näha tahavad ning miks skeemid õnnestuvad või ebaõnnestuvad – ning lisaks veel mitmeid kasulikke soovitusi võistlusväljakule kaasa võtmiseks.

Muljeid jagab Laura Pedjak – testratsanik tasemel ST

Mina kui takistussõitja teen ikkagi igal nädal vähemalt kaks trenni Dina Ellermanniga, millest tulenes ka mu kerge üleminek koolisõidule. Skeemi vaatasin õhtul üle ja hommikul kordasin läbi, soojenduse ajal sõitsin 3 korda skeemi läbi, et ma seda ei unustaks, kuna see oli mu kõige suurem hirm.

Minu mära kahjuks käitub sageli nagu 4aastane ja poleks kunagi üksi platsil olnud, mistõttu ta otsustas pärast tervitust püsti tõusta. Imestasin, et sain harjutuse eest 1 punkti ning meid ei elimineeritud. Väga meeldiv oli peale harjutuse sooritamist kõrvaklappidest kuulata, mis hinde ma sain ja miks (ehk mis ma õigesti/valesti tegin). Kuna koolisõidus korratakse tavaliselt sama harjutust mõlemale poole, siis aitas esimese hinde kuulamine seda harjutust teisest jalast paremini teha, mis oli väga-väga kasulik kogemus.

Oleksin loomulikult ise tahtnud kuulata kommentaare pärast meie demonstratsiooni, aga ei jõudnud sinna, kuna olid teised plaanid. Mis ma aga kuulsin, oli kõik ilusti läbi arutatud. Kuulsin, et sain isegi kiita hobuse ilusa saba eest, mis oli väga armas, aga oli mul olid selleks head abilised, kes aitasid hobuse nii ilusaks teha!

Kommenteerib koolitusel osalenud Liina Härma

Mulle meeldis, et peale teooriat olid ka näidissõidud, kus sai ka koheselt vaadata ja parandada. Sain teada, mida kohtunik vaatab rohkem ABC skeemides (kui palju kontakti, lõdvestust, täpsust, rütmi) ning millistes skeemides nad juba nõudlikumad on. Sain ka palju julgust ja enesekindlust, et kui juhtub apsakas, siis selle ülesande rong on läinud, aga järgmine tuleb parem – mulle meeldis see lause väga!

Samuti kuulajana osalenud Gerlin Petmansoni muljed

Kuna mul on ka plaanis endale uuesti kohtunikupaberid teha, siis olid mul kõrvad ja silmad enim pingutatud näidisratsanike hindamiste ja videode juures, kuid häid mõtteid sain ka teooria osast. Mul oli vaatamata 22 aasta pikkusele ratsutamiskogemusele selliseid ägedaid üllatusi, nagu et nurga läbisõidu sügavus on konkreetse diameetriga vastavalt tasemele.

Minu meelest oli teoreetilise ja praktilise osa tasakaal hästi planeeritud ja illustreerivad videod igati asjakohased. Mida oleks hea meelega näha tahtnud, oleks ehk mõne harju keskmise ABC poni hindamist, lihtsalt oma hindamishuvi tõttu, aga muidu jäin küll väga rahule.