12. veebruaril täitub 75 eluaastat Kalju Laiapeal, ühel väga vähestest veel elavatest Eesti
ratsasportlastest, kel on kodus Nõukogude Liidu meistrivõistluste medal.

Autor: erakogu

Kalju tutvus ratsaspordiga Toris agronoomina töötades. Sealt algas kiindumus hobustesse ja ratsasporti ja sealt leidis ta oma meie hulgast liiga vara lahkunud elukaaslase Helve. 1972.a. sai Kaljust ratsasporditreener Kehtna sovhoostehnikumis ja hiljem „Jõu“ vabariiklikus ratsaspordikoolis ning selles töös pidas ta vastu 2001. aastani, spordikooli likvideerimiseni. Sportlasena ei sattunud ta kaua heade hobuste selga, aga kui 1974.a. keeldusid kõik tippsportlased võtmast treeningusse ühest silmast pimedaks jäänud andekat täisverelist täkku Izbõtokit, võttis Kalju hobuse rõõmuga vastu ja tegi sellise töö, et oli 1980.a. Eesti MV 150 cm ja 160 cm sõitudes hõbemedalitel ja kuulus koos Tiit Sireli ning Tõnu Rähniga „Jõu“ koondisesse, kes tõid Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt kaasa võistkondlikud pronksmedalid. Treeneri ja organisaatorina paistis ta silma oma aja parimate kolmevõistlustega enda ehitatud kuulsal Kehtna krossirajal. Kehtna tall, mida nüüd peab ta tütar Mirje, on olnud juba 50 aastat koht, kus õpitakse korralikult ratsutama.

Kalju lühim iseloomustus võiks olla – multitalent. 1994. aastast on ta olnud spordi kõrval ka hobusekasvataja. Temale omase mitmekülgsusega on ta kasvatanud tori, eesti, eesti sporthobuse, eesti ratsaponi ja trakeeni tõugu hobuseid, kokku rohkem kui 40 hobust. Ajaloohuvilisena on ta loomas oma talutehnika muuseumi – 2020.a. 29. augustil avati pidulikult tema näitusemaja „Minevik“. Spordivõistluste kõrval on ta osalenud rakendivõistlustel Ingliste hobupäevadel, jahimeeste võistlustel, huumorivõistlustel, tantsuvõistlustel, luulevõistlustel. Luuletusi peaks tal olema mitme luulekogu jagu. Alati ja kõikjale on ta valmis tulema, olema, esinema.

Ole edasi selline,Kalju!