Augusti keskpaigas toimus Ruilas üks hoopis iselaadi võistlus. Nimelt peeti seal tudengiratsutamise rahvuste karika Eesti etapp ehk SRNC Estonia. Eesti tiim esines koduväljakul edukalt ja jättis võidu koju.

Eesti tudengiratsutajad on juba paar aastat käinud erinevatel etappidel Euroopas ja pakkunud seal tugevat konkurentsi kõikidele tugevatele ratsutamisriikidele. Seetõttu otsustasid kohalikud tudengiratsutajad Eestis Sandra Liis Hääle ja Katrin Pilli eestvedamisel korraldada ühe etapi ka Eestis. Mõeldud – tehtud.

Korraldamine teada olevalt mingi lihtne tegevus ei ole, kuid tagantjärele võib öelda, et üritus kujunes väga edukaks. Võistluspaika Ruilasse kogunesid 17.-19.08. võistlema 10 riigi võistkonnad, lisaks moodustati veel üks rahvusvaheline ja üks nö vanade ja uute tegijate segavõistkond. Kokku oli võistlejaid 36. Võistlejatega olid kaasas ka supporterid, kes kaasa elasid ja sportlaseid aitasid ning nii oli kokku tulnud parajalt suur rahvusvaheline ja lõbus seltskond.

Kui te nüüd arvate, et tegemist oli lihtsalt ratsavõistlusega, siis eksite väga. Kohalolijad kogesid midagi ühislaulupeo, sportlike suvepäevade ja rahvaste sõpruse vahepealset. Õhkkond oli vaba, lõbus, pingevaba ja sõbralik, sporti tehti lõbuga ja kõik, olenemata rahvusest, positsioonist ja vanusest, lõid korralduses käed külge, kus vaja.

Ka võistluse formaat pole just tavapärane. Osalejad võistlevad nii individuaalses kui võistkondlikus arvestuses ja mõõtu võetakse nii kooli- kui takistussõidus. Hobused on kohalikud ja nendega tutvumiseks on sportlasel koolisõidus aega 5 min ja takistussõidus 2 min ehk siis vette hüpatakse täiesti tundmatus kohas. Hobused võistlemiseks saadi kokku kohalike inimeste abiga ja soojendused nendega tegid samuti kohalikud, kas siis omanikud või nende abilised. Nüüd olenes vaid sportlase enda oskustest ja võimekusest, mida ta võõrast hobusest nii kiire ajaga välja pigistada suutis. Ja mõne omaniku üllatuseks suudeti palju. Nii tegi saksa võistkonna Harry Potter alias Philip Wessling pühapäeval koolisõidus sellise muusikalise vabakava, et kõik vaatasid suu ammuli, kaasa arvatud hobuse omanik ise. Philip oli sellel võistlusel üldse väga menukas sportlane, eriti õrnema soo seas ja suutis oma sarmiga ära võluda isegi koolisõidu ranged kohtunikud.

Eesti võistkonda kuulusid Ruila etapil Linda Randpere, Helen-Britt Liidemann ja Kert Joandi. Kokkuvõttes oli individuaalselt meie ratsanikest parim Helen-Britt, kes lõpetas kolmandal kohal, Linda oli viies ja Kert kuues. Koolisõidus oli meie parim Linda, kes lõpetas neljandana ja takistussõidus Helen-Britt, kes oli kolmas. Tiimide arvestuses sai kahe ala peale kokku võidu Eesti tiim, koolisõidus oldi kolmas ja takistussõidus võeti võistkondlik võit.

Takistussõidus hüpati esimeses voorus 85-90 cm takistusi ja igas järgnevas voorus tõsteti kõrguseid 5-10 cm võrra. Esimene voor on stiilipunktidele puhtalt (isegi kui ratsanik maha ajas, siis võis ta edasi pääseda), teises voorus lugesid stiil ja karistuspunktid, kolmandas ja finaalvoorus luges aeg ja karistuspunktid.

Koolisõidu formaat on ka tudengite võistlusel hoopis teistsugune, kui tavaliselt. Nimelt sõidavad esimeses voorus platsil kõik tiimi liikmed koos ehk skeemi sooritavad kolm ratsanikku korraga. Meie mõistes on tegu pigem kadrilliga. Teisest voorust alates tehakse sooritused eraldi. Finaali pääsevad kaks sportlast ja mõlemad peavad kahel hobusel sõitma ühega skeemi ja teisega muusikalist vabakava, mida nagu öeldud, tehakse loositud hobusega, kellega ei saada isegi õieti soojendust teha. Lisaks pole ka just tavapärane, et võisteldakse oma riigi lipp õlgadel, aga siin on see lubatud. Samuti saavad sportlased abi, kui skeem peaks meelest minema, sest raja kõrval on selleks abiline, kes sõidu ajal skeemi ette loeb. Meeliülendava koolisõidu võistluse võitis kokkuvõttes kogu võistluse lemmiksakslane Philip, kes oma tugeva saksa ratsastamiskooliga oli teistes pea jagu üle.

Kui finaalvoorus, nii takistussõidus kui koolisõidus, on mõlemad sportlased ühe sõidu ära teinud, siis toimub kissing ceremony, mis kujutab endast lühidalt öeldes sõpruse joomist, mis kinnitatakse musiga ja murul veeretamisega. Et aru saada, millega tegu, peab seda ise nägema!

Kui tegemist on tudengitega, siis loomulikult ei puudunud ka pidu. Reede õhtul oli teemapidu, ehk meeleolukas rahvaste sõbrunemine ja tutvumine, mille teemaks „Zoo“. Teemale vastavalt kanti loomakostüüme.Traditsiooniliselt peetakse igal etapil ka gala, mis viidi läbi laupäeval kaunis Kernu mõisas. Siin särasid kõik noormehed ülikonnas ja neiud uhketes kleitides.

Korraldajad jäid võistlusega väga rahule. „Väga tore võistlus oli. Isegi kõige nõudlikumad tiimid jäid rahule ja see on suur näitaja,“ lausus Katrin Pill. Eestil on uuesti võimalus korraldada etapp 2020 aastal ja seda kaalutakse ka plaani võtta.

Korraldajate suured tänusõnad lähevad kõikidele toetajatele, abilistele, vabatahtlikele ja hobuseomanikele, kelle abiga Ruila võistlus teoks sai.

Korraldajad tänavad: Ruila tall, Alexela, Nordecon, Porsche Eesti, Medical Service Estonia, Saue vald, Balsnack, Kadarbiku talu, Eggersmann, Helketmar, Viljo Vettik, Joel Thompkins, Mart Urbas ja Andri Sabrodin.

 

Tudengiratsutamise terminoloogia

SRNC – Student Riders Nations Cup (tudengiratsutajate rahvuste karikas)

Supporter – tiimikaaslane, kes ei võistle, aga toetab tiimi igal muul võimalusel

Oldies – tudengiratsutajad, kes reeglite kohaselt enam oma riiki esindada ei või, kuid osalevad võistlustel, kas oldies tiimis või supporteritena.

Newbie – esmakordselt tudengiratsutamise võistlusel osaleja

Gala – igal SRNC-l toimub pidulik (dresscode: must ülikond) üritus eelviimase päeva õhtul, kus kuulutatakse välja poolfinaali pääsejad

Kissing ceremony – traditsiooniline tudengiratsutajate viis näidata rahvaste sõprust ning toetust. Osalevad finalistid ning neile määratud/nende valitud kaaslased. Noormees laskub ühele põlvele, neiu istub tema põlvele, ristatakse käed, võetakse šot parimat kohalikku alkoholi ning suudeldes keerutatakse mööda võistlusplatsi. Iga võistluse kulminatsioon.