Tekst: Raigo Kollom
26. veebruaril täitub 80 eluaastat Vello Viiral, mehel, kellel tuli kõik, mis ta ette võttis, paremini välja, kui teised ootasid. 19-aastase noorukina oli ta järsku Eesti parim takistussõitja, võitis täisverelisel hobusel Samuur 1960.a. Eesti meistrivõistlustel suure ülekaaluga põhiparkuurid kahevoorulise takistussõidu ja kõrgema klassi, kordas seda 1961. aastal kahevoorulises takistusõidus, tuli samal aastal kahevoorulises takistussõidus NSVL karikale 7. kohale ja arvati N Liidu koondvõistkonna kandidaadiks.
Foto: erakogu
Peagi pidi ta minema AKSK spordiklubis aega teenima. Ja seal tuli ta jälle ootamatult, juba maha kantud endise olümpiahobuse Gimnastiga Moskva meistrivõistlustel kolmevõistluses 2. kohale. Tagasi kodus, oli ta varsti uuesti koondvõistkonna stipendiumil, seekord oli hobune täisvereline täkk Grafiit ja parim tulemus 1965.a. N Liidu meistrivõistluste hõbemedal hüppe võimsuses. Ja ikka jäi Vello peagi ilma hobuseta ning Tondil talle enam ruumi ei olnud.
Ta läks 1968.a. Harju „Jõu“ treeneriks asukohaga Jüris ja kasvatas endale sellised õpilased, et viis aastat hiljem võitis Harju rajoon Eesti meistrivõistlustel võistkondlikus üldarvestuses Tallinna linna! Kolmevõistluses olid tema õpilased Toivo Teplenkov (1973.a. N Liidu MV 9. koht), Gunnar Otspere (1976.a. N Liidu MV 10. koht) ja Sirje Argus Eesti koondvõistkonna asendamatu tipp ja tuumik.
Foto: erakogu
Loomulikult oli sellisele treenerile ja kollektiivile vaja paremaid tingimusi kui väike tall Väo karjääri kaldal ja Vello oskas peale õpilaste ka majandijuhte innustada. 1986.a. valmis Jüris maneež, kogu Eestis teine sõjajärgne maneež Niitvälja järel. Aga kui võimalusi tippspordiks jäi vähemaks ja aina rohkem tuli tegeleda üürihobuste talliga ja muu sellisega, siis Vello loobus ja veedab väärikaid vanaduspäevi oma kodus Vaidas Tartu maantee ääres. Tema maja pole kõrge mürabarjääri tagant enam näha, aga kaua oli see peamine koht, kuhu ratsaspordi veteranid mööda sõites sisse pöörasid ja vanu aegu meenutasid. Oli ja on, mida meenutada.