Hobumaailm
Laupäev, 17. september oli eestlastele Slovakkias Šamorinis pikk ja emotsionaalne, aga mis peamine – õnnelik, sest esmakordselt lõpetasid kaks eestlast maailma tippkonkurentsis 160 km pikkuse MM raja. Võit läks nii individuaalselt kui võistkondlikult Hispaaniasse.
Meie võistlejad alustasid laupäeva hommikul kell kuus pimedas ja vihma kuulutavas ilmas 133 võistluspaari hulgas Doonau kaldal. Viiest ringis koosnev rada oli peaasjalikult tasane, kuid erinevatel pinnastel. Lisaks eelülevaatusele tuli läbida 7 kohustuslikku veterinaarkontrolli, kus meie hobused Baltimor ja Fatas Zanzibaar said üldjoontes häid hindeid.
Võistluse tase oli väga kõrge ja võib öelda, et tegemist oli kestvusratsutamise nö täispaketiga, kus sai paraku näha nii suurt tragöödiat kui ülevoolavaid õnnepisaraid. Veterinaarkomisjoni rangust näitab fakt, et võistluse pidi katkestama tervelt 86 võistluspaari, neist 5 pärast finišijoone ületamist. Oli võistkondi, kus ei saanud tulemust kirja ükski liige, nagu näiteks Rootsi, UAE, Itaalia ja Brasiilia, kes alustasid viie paariga, või Taani, Tšiili ja LAV, kel oli väljas kolm võistlejat. Omal soovil katkestas neli võistluspaari.
Vahest et ootamatuim oli fakt, et esimesed kolm lõpetajat, kelleks olid Saif Ahmed Al Mozroui (UAE), Jonatan Rivera Iriarte (URU) ja Abdulla Ghanim Al Marri (UAE) langesid kõik viimases veterinaarkontrollis konkurentsist, mis näitas ilmekalt kestvusratsutamise tõelist palet – võitja ei pruugi sugugi selguda finišijoonel.
Võitjaks tuli kahekordse maailmameistri Maria Alvarez Pontoni abikaasa, 2015. a Euroopa meister (tiitel võideti samuti Šamorinis) Jaume Punti Dachs (47, ESP) hobusel Twyst Maison Blanche , kelle keskmiseks kiiruseks kujunes 23.605 km/h, sõidu aeg 06:46:42. See oli pea 6 minutit aeglasem esimesest tegelikust finišeerijast. Teine koht läks samuti Hispaaniasse Alex Luque Moralilehobusel Calandria PH, kes ületasid finišijoone veidi üle minuti pärast oma võistkonnakaaslast. Calandriale kuulus ka BEST CONDITION auhind, mis anti üle ülipidulikul lõpugalal. Kolmanda koha võttis Sh HH Nasser Bin H Al Khalifa Katarist hobusel Waterlea Dawn Treader ajaga 06:49:47.
Võistkondlikult domineerisid seekord Euroopa riigid – võidu võtsid tiitlikaitsjad Hispaanlased, kes just kaks nädalat tagasi Portugalis tulid Euroopa meistriteks juunioride ja noorte klassis. Teiseks sõitis end Prantsusmaa, kolmandaks Holland.
Üheks favoriidiks olnud Araabia Ühendemiraatide jaoks oli päev täis musti sündmusi alustades sellest, kui neljandal ringil komistas üks nende juhtgrupis olnud hobuseid Ajayeb veevõtupunktis nii õnnetult, et murdis jalaluu ja tuli kohapeal hukata. Sama hobune muide tõi Jaume Punti Dachs’ile 2015. aastal Euroopa meistritiitli. Viiest UAE võistkonnaliikmest finišeerusid küll kaks, nagu juba eelnevalt mainisime, kuid üks neist sai lõppkontrollis kirja lonke, teine metabolic’u.
24 võistkonnast said tulemuse kirja vaid 7. Hea meel on tõdeda, et seitsmendaks jõudsid meile hästi tuntud norrakad, eesotsas 2012. aastal Haanjamaal CEI2* 120 km võitnud Olaug Espeli Carstenseni ja Yassir II’ga, kes jõudsid individuaalselt 34. kohale. Võistluse noorim osaleja oli 14aastane, vanim 66.
Ööpimeduses alustanud ja ka lõpetanud Kairit ja Heigo olid tulemuse üle üliõnnelikud nagu ka kogu Eesti meeskond, kes tegutses selle tulemuse nimel laupäeval üle kümne tunni. Meie sõitjate keskmiseks kiiruseks kujunes 15.406 Km/h. Võitjale kaotati umbes 3 ja pool tundi, kuid tegelikku kaotust meil ei olnud, oli vaid puhas rõõm ja suur kergendus.
Meie sportlased finišiš. Foto: Külli Tedre
Küsimusele, kas oleks ehk saanud veel paremat tulemust taotleda, vastas Heigo, kel oli mõningaid komplikatsioone eelviimases vet.kontrollis, järgmiselt: „Võib-olla küll, aga kas selle nimel oleks tasunud riskida? Tegelikult ei ole sellisel võistlusel enam vahet, kas sa oled 46-s või 36-s. Viimasele ringile läksime hämaras. Pidime minema Kairitiga koos, kuid Zanzibaari vaadeldi nii kaua, et meie startide vahe venis 7 min pikkuseks ja ma sain Baltimori kätte alles 10 km hiljem. Tähtis oli see, et lõpetasime ja tegime seda kenasti kahekesi koos. Emotsioonid on väga ülevad.“
Kairit võttis esimesena ette võistluskorraldajate ja oma meeskonna kiitmise. „See on siin ikka suurepärane koht, rajad olid kiired ja head ning ka oli ilm väga mõnus. Samamoodi oli meie tiim väga professionaalne ja ilma nendeta poleks see kõik nii positiivseks kujunenud. Tahaksin esmajoones tänada oma põhilist abilist Mari Saart, kes jooksis Baltsuga vetis nii hästi. Teiseks oma ema Õnne Hallikot, kelleta poleks ei mina ega mitmed teisedki Eesti kestvusratsutajad oma karjääriga seal, kus nad on täna. Lisaks meie toetajat Bioteqi, tänu kellele oli meil Heigoga ilus ühtne võistlusvorm, oma abikaasat Hannest nii groomimise kui moraalse toe eest, ning Heigo tiimi, kes meid samuti teepeal palju aitas. Samuti Urmas Kubret, kes on Baltimori kapjadega imesid teinud, sest need pole tal just ideaalse ehitusega, ning meiega kaasas olnud massöör Marius Unti, kes mu valutavad jalad taas töökorda seadis.“
Kairit nentis, et head tulemused veterinaarkontrollis näitasid, et 15aastane täisvereline ruun Baltimor on jätkuvalt heas vormis ja oleks saanud sõita ka kiiremini. „Mul on hea meel, et meie hinded paranesid iga ringiga, ainuke probleem oli Baltimorile teise ringi järgne ülevaatus, kus ta käiku vaadeldi suure hoolega.“ Paraku arvas sportlane, et see on hobuse viimane suur tiitlivõistlus, kokku on ta käinud viiel rahvusvahelisel meistrivõistlusel.
Fatas Zanzibaarist ootab Heigo veel nii mõndagi, kuid tahaks kõigepealt nii endal kui hobusel lasta puhata. Heigo enda puhkus paraku väga pikaks ei kujune, sest 12. oktoobril osaleb ta Austraalias kestvusratsutamise võistlusel kohaliku hobusega.
Võistlejad soovivad lisaks tänada Andres Tuvi, kes on algusest peale seisnud Eesti kestvusratsutamise eest ning aidanud seda edendada, rääkimata päevakangelaste tervise eest hoolitsemisest, Linnea Pärnastet, kelle kaudu jõuavad Kairiti ja Heigo võistlushobuste kõhtu maitsvad Havensi ja Nafi söödad ning toidulisandid, ning kõiki groome, keda eelpool veel ei mainitud Kaido Koemetsa, Anne Rohtlat ja Hedi Laigarit. „Hea tiim on kogu õnnestumise aluseks. Igal liikmel meie seltskonnas oli ülioluline roll ja nende professionaalsus on märkimisväärne,“ võttis Heigo asja kokku.