Tekst ja fotod Elin Jalakas, Eesti Ratsaspordi Liidu kolmevõistluse mänedžer

Kui jaanuarikuus kohtusid kolmevõistlejad Koordi Tallides ning pidasid kolmevõistlusteemalise treeninglaagri meie oma treeneritega, siis möödunud nädalavahetusel külastas Eestit taaskord FEI Solidarity projekti partnertreeneriks valitud Lars Christensson Rootsist.

Seekordne koolitus viidi läbi Kurtna Ratsakeskuses, kus kahel päeval töötati päeva esimeses pooles eeskätt just ratsastusega ning õhtul keskenduti hüppamisele. Pühapäeval sai lume alt välja kaevatud ka krossitõkked.

Treeninglaagri kohad täitusid kiiresti, ootejärjekorda jäi nii mõnigi paar, seega on väga tore tõdeda, et huvi selliste treeningnädalavahetuste osas on meie sportlaste seas suur. Laagris olid kohal ka enamik meie noorsportlastest, kes projekti raames Põhjamaade Mängudele pürgivad, allpool leiate neist ka väikesed tutvustused.

Lars ise tõdes, et kõik sportlased tegid nädalavahetuse jooksul endaga tõsist tööd ning näitasid valmisolekut õppida ja oma harjumusi muuta. Samuti need paarid, keda Lars juba varasematest laagritest teadis, olid kodus usinasti harjutanud ja järgmisele tasemele jõudnud. Ta ütles, et meil on palju potentsiaali nii sportlaste kui hobumaterjali osas, rõhutas, et vajalik on plaani- ja eesmärgipärane treening.

Nädalavahetus möödus lumises Kurtna Ratsakeskuses kiiresti, õhtuti parandasime kolmevõistlust ning juba teist aastat järjest sai Lars osa ka meie Eurovisiooni I poolfinaalist, prohvetlikult ennustas ka õigelt kolm finaalisaajat.

Meiepoolne suur tänu Kurtna Ratsakeskusele, et nad meid lahkelt oma kompleksi vastu võtsid. Aitäh meie peatreener Raul Kaunale, et nii palju panustasid ning veel suurem aitäh Rita Kaunale, et ta meid oma hubases kohvikus sõbralikult vastu võttis!

Edasi plaanib kolmevõistlusaktiivil korraks hinge tõmmata ning siis tuleb hakata planeerima järgmist kokkusaamist. See, millisel kujul see täpselt olema saab, see selgub peagi.

 

FEI Solidarity projektis osalejad

Anni Liis ja Zinga Zanga

Anni Liis Hoop: sündinud 21.aprillil 2001. Õpin Tartu Tamme Gümnaasiumi loodusklassis. Ratsutamisega alustasin 2014 aasta suvel, seni tegelesin tipptasemel ilu- ja rühmvõimlemisega, kus on võidetud Eesti meistrivõistlused 7 aastat järjest (lasteklassist kuni juuniorklassini), 2016. aasta Euroopa meistrivõistluste juuniorite pronksmedal ja medalikohti maailmakarikavõistlustelt. Lõpetades võimlemise, pühendasin end ratsaspordile suunaga kolmevõistlus, sest see on mitmekesine ja põnev ala. Juba aastaid on kestnud suurepärane koostöö treener Dagmar Ainsooga, kes on väga pühendunud, edasipürgiv ja toetav noor treener.

Zinga Zanga : 11-aastane Holsteini tõugu mära, aretatud Eestis Tiina Oroveri poolt, omanikuks on Anni isa, Andres Hoop. Zinga oli 2017. aasta kevadeni tegev takistussõidus ja võistelnud kuni 130 cm parkuure. Juba proovimisel oli hobune vastupidav, julge ja ustav, kes võiks sobida hästi ka kolmevõistlusesse. Zingaga treenib ja võistleb Anni alates 2017. aasta märtsist ja esimesel kolmevõistlushooajal nii hobuse kui sportlase jaoks läbiti edukalt kvalifikatsioonvõistlused ning jõuti juuniorite Eesti MV-le välja, kus saadi tulemus kenasti kirja. Paar on võistelnud ka kuni 120cm parkuure ning kevadel plaanitakse võistelda juunioride sisemeistrivõistlustel (130cm).

 

Joanna Britt ja Hultajka

Joanna-Britt Metsar: 17a (14.10.2000), õpin Jüri Gümnaasiumi kümnendas klassis. Alustasin ratsutamisega 2006 aastal. Treeneriteks on olnud Riina Seder, Liina Hõlpus ja Aive Mihkelson. Praegune treener on Raul Kauna.

Tegelen ratsutamisega, sest on suur armastus hobuste ja spordi vastu. Ratsutamine oli hea võimalus need kaks kirge ühendada. Kolmevõistluse juurde viis mind minu praegune treener Raul Kauna. Otsustasin väljakutse vastu võtta, sest tegelikult olin juba ammusest ajast unistanud millestki ekstreemsest ning kolmevõistlus oli täpselt see, mida otsisin. Kolmevõistlus on igati vastanud minu ootustele. See ühendab endas kõik alad ja minu arvates on ratsutamise juures väga oluline osata ühe ala asemel kõiki hästi.

Hultajka on 12-aastane mära, omanikuks Raul Kauna. Hindan oma hobuses tema koostöötahet ja püüdlikkust. Ta parandab minu vead ja kui vaja aitab puhtalt välja ka kõige suurematest äpardustest. Ta on mind palju õpetanud. Tänu temale olen saanud kindluse hüpata kõrgeid takistusi ning krossitõkkeid, samuti on ta aidanud mul arendada ka minu koolisõitu. Ta usaldab mind ja mina teda – hindan seda väga.

 

Sigrid ja Olivia S

Sigrid Lain: 16.aastane (06.08.2001). Õpin Tartu Tamme Gümnaasiumi kümnendas klassis. Ratsutanud olen 10 aastat. Minu esimeseks treeneriks(5.aastat) oli Karin Sild, kes andis mulle kõik algteadmised, mida üks ratsutaja peaks omama. Järgmine treener, kelle ma peaksin ära mainima on Kristina Ulrike Arme, kes tutvustas mulle ka võistlusspordina ratsutamist. Ning kindlasti 2 märkimisväärset treenerit on minu praegused treenerid- Dagmar Ainsoo ja Hanno Ellermann.

Ratsutamisega tegelen sellepärast, kuna väiksena jäi ratsutamise pisik sisse ning sealt arenes välja ka võistlemine, mis on üks lahutamatu osa minu elust. Ratsutamine on sport nagu iga teinegi, kuid see on midagi imelisemat, kui tavaline spordiala. Minu partneriks on minust vähemalt 2x suurem ja tugevam elusolend ja just nendega mulle meeldibki koostööd teha. Kolmevõistlusega tegelen sellepärast, kuna juba esimesel korral(mis kahjuks ebaõnnestus) sain aru, et tegemist on alaga, kus soovin jõuda kaugele. Selleks ajaks kui kolmevõistlus suund mind huvitama hakkas, olin leidnud noore hobuse, kellega oli mul võimalus koostööd teha ja tööd tehes leidsime antud hobuse parimad küljed ning nii sai alguse minu kolmevõistlus “karjäär“. Aasta tagasi soetasin endale hobuse, kindla plaaniga sõita edasi kolmevõistlust ning nii sai valitud julge ja suure hingega tubli kolmevõistlushobune, kellega on hea kolmevõistlust teha. Just selletõttu tegelengi endale kõige meelepärasema alaga, kolmevõistlusega

Olivia S on 12-aastane perekond Saksa aretatud hobune, omanik Sigrid Lain. Oma hobuses hindan ma eelkõige suurt koostöö valmidust, kuna hobune on kogenud, siis tunneb ta oma tööd hästi. Olivia on väga suure südamega, väike hobune. Ei tunne hirmu tema ühegi püssipaugu ega takistuse ees, kõik mis rajale jääb-ületab. Olivia pole just kõige suurem hobune, kuid julgust on tal sellegipoolest ning võistlemine on asi, mis paneb tema silmad särama.

 

Katriin ja Automatic Pilot

Katriin Sild: 18 aastat vana, õpin Ülenurme Gümnaasiumis 12. klassis. Ratsutanud olen umbes 12 aastat ehk titest peale. Ratsutan, sest ma ei oska muud teha ja ratsutada mulle väga meeldib. Kolmevõistlus selle pärast, et see on rohkesti väljakutseid pakkuv ja põnev.

Automatic Pilot, 11 aastat vana ja omanik ning kasvataja on Heli Varik. Hindan tema mõistlikust ja tema tahet teha alati parim.

 

 

 

 

 

Kati ja A Marina

Kati Sõer: sündinud 3. märtsil 2001, õpin Tartu Jaan Poska Gümnaaiumis kümnendas klassis. Ratsaspordi ja hobustega olen kokku puutunud juba väga väiksest saati, aktiivsemalt võistlusspordiga tegelenud viimased 5 aastat. Esimesed 4 aastat oli põhirõhk koolisõidul, kus on saavutatud ka parim tulemus – pronksmedal Eesti Meistrivõistlustel ponide koolisõidus 2016. Alates aastast 2017 tegelen kolmevõistlusega, sest selles on rohkesti põnevust, aga suuresti tulevad kasuks varasemalt koolisõiduga tegeledes omandatud teadmised. Kõik aastad, mil aktiivsemalt võistlusspordiga tegelenud olen, on treeneriks olnud Maris Kartau. Tema on mind kõige rohkem ratsaspordis edasi viinud. Viimased aastad on takistussõidus silma peal hoidnud Hanno Ellermann.

A Marina on 6-aastane, aretanud on ta Eestis Heli Varik, nüüdsest aga kuulub hobune Kati perele. Kolmevõistlusesse sobib ta oma kindla ja julge mineku, heade liikumiste ja suurepärase koostöötahte poolest. 2017 suvel läbis Marina kõik kolmevõistlused edukalt ja saavutas noorhobuste tšempionaadil 5-aastaste hobuste seas 2. koha

Maris ja Al Pacino

Maris Kangur: õpin Tallinna Tehnikagümnaasium 11.klassis. Ratsutamisega alustasin 2009, kuid siis ratsutasin pausidega, viimased 6 aastat olen korralikult ratsutanud.
Treenerid: Sirje Argus, lisaks veel Dina Ellermann ja Kaie Kangur. Kõige olulisem treener on olnud Sirje Argus kuna tänu temale olen ma praegu selline ratsutaja nagu ma olen. Ta on toetanud mind rasketel aegadel ja olnud alati juures ka kõige rõõmsamatel hetkedel. Ta on andnud mulle võimaluse areneda ja võistelda. Ta on alati minusse uskunud ja tänu temale olen ma saavutanud väga palju.

Tee kolmevõistluse juurde oli mingil määral juhuslik või siis saatuse mäng. Pärast poniaastate lõppu polnud ma kindel, mida ma tegema hakkan, kui ühel päeval rääkis mu treener Sirje Al Pacinost. Koheselt mainis ta ära , et tegemist on kolmevõistlushobusega ja ega mul siis muud üle jäänud, kui tuli valmistuda hooaja esimeseks 3v. Ma olin äärmiselt õnnelik pärast oma esimest võistlust temaga. 3v pole üksluine. Treenides tuleb arvestada, et sul tuleb teha kõiki kolme ala ja kõiki neid hästi. Minu jaoks on muidugi kross see kirss tordil, kuna seal tunnen vabadust ning ma tean, et mu hobune samuti naudib seda.

Al Pacino on 6-aastane hobune, kasvataja Heli Varik, omanik Tondi RSK. Ma hindan oma hobuses seda, et ta peegeldab kõike, mida ma seljas teen. Lisaks mulle meeldib tema puhul töökus. Kui ta ei saa kohe harjutusest aru, teeb ta niipalju kui palju aru saab, ta ei hakka jonnima vastu. Ta on väga aus, ehk kui talle miski ei sobi, näitab ta kohe seda välja.

Luise ja Ruudi

Luise Vevers: õpin Saaremaa Ühisgümnaasiumi 9. Klassis. Ratsutamisega olen tegelenud 3 aastat. Treeneriteks on Jaagup Kallas ja Ellen Vatsel.
Tegelen ratsutamisega, sest mulle meeldib hobustega tegelemine. Saan teha värskes õhus füüsilist tegevust koostöös loomaga ja saan seada eesmärke .

Ruudi on 8-aastane hobune, omanikuks Kedli Tuuling. Hindan oma hobuses seda, et ta on püüdlik ja aus, tal on hea õpivõime.

 

 

Elise ja Hello Kitty

Elise Sõrmus: õpin Rocca al Mare koolis 11. klassis. Ratsutamise algtõed sain teada 6 aastaselt, aga aktiivsemalt hakkasin trennides käima umbes 10- aastasena. Treeneriteks on olnud Pille Elson, Therje Prohhorova, Sirje Argus, Kaie Kangur, Getter Kangur, Oliver Karma. Hetkel on treeneriks Merle Männik. Tegelen kolmevõistlusega, sest mulle meeldib väga koolisõit, aga samas ei ole mul piisavalt püsivust, et iga päev samu asju harjutada. Erinevalt minust on Hello Kitty’l hüppamine väga tugev külg ja kuna talle endale see nii meeldib, siis nakatas ta ka mulle selle pisiku. Nii mõtlesingi, et kui tuli meile omale koju Niitväljale kolmevõistlus, siis võiks ju proovida. Võistlustel hakkas hästi minema ja siis otsustasingi, et ma võiks oma juunioriaastad sõita kolmevõistlejana.

Hello Kitty on 9 aastane Lätist toodud mära. Omanikuks Nora Kurik. Kiisu on kõige suurema hingega hobune keda ma tean, usaldus meie vahel on tohutu ja ma tean, et ta teeks minu nimel kõike. Ta püüab alati endast parima anda ja tahab kõigile meele järgi olla. Alati, kui ma talli lähen ja kaugelt vilistan, hirnatab ta mulle vastu ja enamasti tuleb kopli värava juurde, aga kui meil on olnud eelmise päeva trennis arusaamatusi ja kaklusi, siis läheb ta kopli kõige kaugemasse nurka ja laseb mul kogu selle maa temani kõndida. Ta on mu hingeloom ja ma armastan teda kogu südamega.