Eesti meeskonna muljed panid kirja Kristi Luha ja Katrin Pill
Tudengite elu on imeline! (Välja arvatud kahel korral aastas, kui on s(tr)ess, ehk eksamiperiood.) Tudengeid ja nende ponnistusi sponsoreerivad väga paljud suurfirmad, näiteks pakub Swedbank ja SEB ISIC kaarti, millega saab tavainimestest odavamalt kohvi juua, Elron pakub tudengihinnaga piletit kojusõiduks, kultuurisõbrad saavad parema hinnaga teatrit nautida, rääkimata privileegidest hambaravis, juuksuris, muuseumides, hotellides ja paljus muus.
Minu senini üheks suurimaks privileegiks tudengina, on olnud võimalus külastada erinevate tudengiorganisatsioonide üritusi. Sealhulgas ka rahvusvahelisi üritusi, mille mõningatel juhtudel ülikool ka oma delegaatidele kinni maksab. Kuid raha ei ole peamine. Nii siis sai 2016. aasta keskel selgeks see, et tuleb säästud käiku lasta! Sel korral terendas ees suur seiklus AIECi (rahvusvaheline tugengiratsutajate organisatsioon) rahvuste karika, maailma finaali näol.
Olenemata sellest, et hobused võistlusteks antakse kohapealt, ei saanud üle ega ümber ettevalmistustest ja proovitrennidest. Küll harjutasime erinevate hobustega Luunjas ja küll aitasime onu Reinul kiiremini Ruilast koju saada. Väga vahva vaatepilt, kui kolm noort ratsutajat ja Rein Pilli kolm parimat hobust Ruila väikeses maneežis nagu tunnihobused kadrilli harjutavad.
Rein Pilli hobustega Ruilas trenni tegemas. Foto: erakogu
Kuna võistlus ise hõlmas kolme ööpäeva (!), siis otsustasime, et teeme oma reisi veelgi huvitavamaks ja vürtsitame seda kolme lisapäevaga Amsterdamis. Mõeldud, tehtud.
Kui me lõpuks võistluspaika jõudsime, ootas meid ees tõeline unistuste ratsalaager. 16 inimest toas, suur uhke maneež, veel uhkemad väliplatsid, suured tallid. Olime esimene riik, kes kohale jõudis. Kokku oli osalemas 15 riiki, kuus kuldliigas ja üheksa hõbeliigas. Igalt maalt kolm ratsutajat ja nendega koos toetajad ja treenerid. Eestit olime esindamas mina, Elis Nõgel ja Anett Pullerits, treenerina kaasas Katrin Pill.
Eesti tiim õnnelikult kohal. Foto: erakogu
Aasta viimasel päeval startisime koolisõidus. Hobused sattusid loosiga päris head ja tegime täitsa kena sõidu. Edasipääsuks sellest aga kahjuks ei piisanud, ja seega oli koolisõidu pool Eesti jaoks läbi.
Foto: erakogu
Tudengiratsutajate võistlustel korraldatakse ühel õhtul pidulik gala. World Finals võistlused on alati aastavahetusel ajal, mistõttu tähistamine toimus 31. detsembril eriti glamuurses õhkkonnas. Multirahvuslik AIEC-family, nagu osalejad iseennast kutsuvad, näitasid eriti emotsionaalselt, kuidas kõik on omad ja võrdsed, kui kell südaööd lõi. Tõeliselt uhke üritus ning nagu tudengitele kombeks, kestis pidu hommikuni.
1. jaanuaril oli kavas takistussõidu esimesed kaks vooru. Meie vastasteks said loosiga GB ja USA. Ka siit ei õnnestunud meie sõitjatest kellelgi kahjuks edasi saada.
Samal õhtul toimus teemapidu “Make AIEC great again,” mis oli ajendatud loomulikult USA uue juhi kampaania sloganist. AIECi inimesed võtavad neid teemasid alati väga tõsiselt ja lähevad julgelt kaasa kõige uue ja huvitavaga.
Kuigi meie juht ja treener Kati oli viimaseks päevaks julma gripiga voodisse aheldatud, vaatasime finaale ja toimus autasustamine koos kõigi SRNC-le (Student Riders Nations Cup) omaste rituaalidega.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et seekord ei olnud tulemused kõige paremad ja ka õnn ei olnud eestlastega. Meeskondlikult jäime nii takistus- kui koolisõidus 8. kohale ning meie meeskonna parimana individuaalselt sai Kristi takistussõidus 12. koha. Samas ei tulda SRNC-lt kunagi tagasi ükskõiksetena ja taas on ristitud kolm uustulnukat, kes on saanud tunda AIEC-family sooja tervitust! Uus võistlus ja uued sõitjad aprillis Belgias.
Foto: erakogu