Eesti Ratsaspordi Liidu eelkäija, Hobuseasjanduse ja -Arendamise Armastajate Ühing (HAAÜ), asutati 12. aprillil 1922. aastal. HAAÜ põhitegevuseks oli ratsaspordi arendamine ja propageerimine ning ratsaspordi kõrval peeti oluliseks ka ratsahobuse aretamise edendamist.
Ent ratsaspordiga tegeleti Eestis juba palju varem. Euroopalikku ratsutamiskultuuri aitasid levitada Baltisaksa aadlikud, Vene tsaaririigi ratsutamisõpetust viisid edasi peamiselt nemad. Saksa koolkonna mõju pääses siin enim esile, kuna baltisakslased lugesid saksakeelset kirjandust ja käisid võimalusel end Saksamaal täiendamas. Eesti Vabariigis harrastati ratsasporti eelkõige kaitseväes ja kaitseliidus. Oluliseks teetähiseks olid ka esimesed ratsavõistlused, mis peeti 2. oktoobril 1921. aastal Tartu lennuplatsil. 30 ratsanikku võtsid mõõtu sellistel aladel nagu võidusõit, džigiteerimine, piigiga torkamine, mõõgaga raiumine ja takistussõit. Võistlusi peeti kordaläinuks, sest hoolimata muutlikust ilmast kogunes võistlustele rohke publik. Lisaks andis see nii võistluste korraldajatele kui ratsaväelastele julguse kutsuda ellu ratsaspordi selts. Järgnevatel aastatel oli võistluste kalender üsna tihe ning ratsavõistlusi toimus erinevates Eesti nurkades- võisteldi Tartu lennuplatsil, Narva-Jõesuu rannaliival, Pihkvas, Pärnu pargis ja loomulikult 1923. aastal avatud Tallinna hipodroomil. 1920ndate lõpus peeti Eestis ka juba rahvusvahelisi ratsavõistluseid, millest võtsid osa naaberriikide ratsasportlased. Eraisikud lubati ratsavõistlustele esmakordselt 1931. aastal.
1920. aastal sõdurid hobuse seljas püramiidi tegemas. Foto: Rahvusarhiiv
Ehkki ratsaspordi harrastajateks olid toona eeskätt kaitsevägi, kaitseliit ja politsei, tegutses nende kõrval Tallinnas ka üksikuid ratsaklubisid, mis olid koondunud Gonsiori tänaval asunud maneeži ümber. Gonsiori maneež, mõõtmetega 20x30m, jäi aga pealinlastele väikseks, mispärast otsustas Tallinna Ratsasõidu Edendamise Selts tellida arhitektilt Eugen Habermann uue maneeži. 1939. aasta sügisel valmiski Tondi maneež, mis oli riigi moodsaim ja varustatud pealtvaatajate tribüüni, riietusruumide ja kõige muu vajalikuga.
Kuna nõudmised hobustele ja ratsanikele kasvasid iga aastaga, hakati ohvitsere saatma Poola ratsaväe kooli. See aitas oluliselt kaasa ratsaspordi tõusule. Uut ratsasõidu stiili nimetati Eestis sageli Poola kooliks ehkki tegelikult oli tegu Itaalia ratsaväeohvitseri Frederico Caprilli õpetustele tugineva itaalia koolkonnaga. Uus koolkond pani varasemast enam rõhku hobuste võimete ja omaduste arendamisele kasutades selleks loomulikke ja lihtsaid võtteid. Hobuste ratsastamisel muutus oluliseks hobuse loomulik tasakaal, sest selline hobune oli kergesti juhitav ja juhtimisvõtetele alluv. 1940. aastal anti välja kaitseväele mõeldud “Ratsasõidu ja ratsastamise õpetus”, mis kirjeldas juba saksa ratsutamise koolkonnast tuntud põhimõtteid ja harjutusi.
Teine maailmasõda paiskas aga kõik pea peale ja miski polnud enam endine. Nõukogude armeesse sattunud Eesti ohvitserid paistsid silma läänelike teadmiste ja kogemustega, mistõttu olid Eesti ratsasportlased esialgu teistest liiduvabariikidest edukamad. Aastatel 1947 kuni 1953 võitsidki eestlased kokku 9 NSVLi tšempioni tiitlit.
Esimesed meistrivõistlused ratsutamises toimusid 1947. aastal Tallinna hipodroomil. Võisteldi neljal alal- takistussõidus, voltižeerimises, võidusõidus ja terarelva käsitsemises. Lisaks nimetatud aladele oli kavas koolisõidu demonstratsioon ja naljanumbrid. Kolmevõistluses ja pikamaasõidus peeti esimest korda meistrivõistlused 1948. aastal, koolisõidus jagati esimene meistritiitel välja alles 1952. aastal.
Tasahilju hakkas Eestisse tekkima maneeže. Esmalt 1976.aastal, kui avati Niitvälja maneež, mis oli esimene sõjajärgselt ehitatud maneež. See andis sportlastele lootust, sest seni olid nad pidanud piirduma väiksevõitu Tondi maneežiga. 1984. aastal valmis Jüri maneež ning 1990. aastal avati Tallinnas Veskimetsa ratsakeskus ja Tartumaal Luunja maneež.
Olgugi, et ametlikult oli Eesti NSVLi osaks, oli 1990.aastal õhus muutuste ja vabaduse hõngu. 1990. aasta 21. detsembril taasuasutati Eesti Ratsaspordi Liit. Rahvusvahelise Ratsaspordiföderatsioon (FEI) liikmeks astus ERL 26.märtsil 1992.aastal. Tinglikult võib öelda, et selle sammuga kanti Eesti ratsasport maailmakaardile.
Olles taastanud 1991. aastal iseseisvuse, alustati Eestis põhjalike reformide ja ümberkorraldustega, mis mõjutasid oluliselt ka ratsaspordi käekäiku. Üleminek 50 aastat kestnud okupatsioonist oli keeruline, mitmed hobused müüdi välismaale ning ratsaspordi tase langes märgatavalt.
Ratsasport hakkas pärast lühiajalist madalseisu 90ndate lõpus taas jõudsalt arenema. Tekkisid uued toetajad, sidemed välismaaga ja võimalus hankida kogemusi. FEI liikmena sai Eesti õiguse korraldada maailmakarika etappe, millest esimene toimuski 1993.aastal värskelt avatud Ihaste ratsakeskuses. 1990ndate teist poolt jäävad tähistama ka meie sportlaste suurvõistlustel osalemised.
2000ndatel sai ratsasport hoogu juurde ja tuult tiibadesse. 2002. aastal alustati ülimenuka võistlussarjaga Palladium Cup, mis kestis 2010. aastani. Võistlussari kutsuti ellu eesmärgiga tuua hobused ja ratsasport inimestele lähemale. Nime sai võistlussari toona Eesti ühe edukaima takistussõidu hobuse Palladiumi järgi. Samal aastal toimus Tallinnas Saku Suurhallis esimene Tallinn International Horse Show (TIHS). TIHS oli esimene omalaadne võistlus Baltikumis. Järgmisel aastal võõrustati Veskimetsas esimest korda Rahvuste karika võistlust.
Edu on saatnud ka Eesti ratsasportlaseid. Alates 2003. aastast on igal aastal lehvinud mõnel maailma tiitli- või suurvõistlustel Eesti lipp. Ratsaspordi ajalugu tehti 2021. aastal, kui Eesti koolisõitja viis täide selle, millest paljud olid pikalt unistanud- Eesti ratsanik osales olümpial Eestis kasvatatud hobusega.
Suur tänu kõikidele, kes on kirjutanud Eesti ratsaspordi ajalugu ja kelle abiga kirjutatakse järgmised peatükid.