Aive Sarjas, Maaleht:
Paljudele hobustele ei mõju kevadiselt värske karjamaarohi hästi – neil tekib selle söömisest kabjahaigus, mida nimetatakse laminiidiks. See on sageli esinev haigus ning hobusele väga piinarikas, tihtipeale põhjustades hobuse saavutusvõime languse, vahel ka surma. Laminiiti on raske ravida, kuid haiguse teket on võimalik vältida.
Laminiidi tekkimise üheks põhjuseks on liiga suure hulga värske rohu söömine. Samas, osad hobused on tundlikud ka väga väikeste rohukoguste suhtes. Nn “värske rohu laminiidi” puhul on pahategijaks rohu suhkru-, täpsemalt fruktaanisisaldus. On kindlaks tehtud, et hobused armastavad eriliselt just neid taimi, mille fruktaanisisaldus on suur. Mõningates tingimustes võib teatud taimede fruktaanisisaldus ulatuda koguni kuni 50%ni kuivainest. Isegi juhul, kui taimes on fruktaani 30% ja hobune sööb päevas umbes 15 kg kuivainet, sööb ta iga päev tervelt 3 kg fruktaani. Probleem on selles, et fruktaanid ei seedu mitte peensooles, vaid lõhustatakse bakterite poolt jämesooles, täpsemalt käärsooles. Suure koguse fruktaani lõhustamine viib aga muutustele bakterite populatsioonis, keskkond sooles muutub happeliseks. Ja ongi loodud soodsad tingimused selleks, et enterobakteri arvelt hakkaks paljunema “paha bakter” streptokokk, mis kahjustab sooleseina nii, et bakteritest vabanevad toksiinid pääsevad vereringesse. Verega liiguvad toksiinid ka kapjadesse, kus aktiveerivad laminiiti põhjustava ensüümi.
Laminiiti on väliste tunnuste põhjal küllaltki kerge ära tunda. Haiged hobused ei taha liikuda, raskematel juhtudel nõjatuvad tahapoole, viies raskuse tagajalgadele. Eriti raske on neile pööramine ja väikeses ringis liikumine. Laminiidi kergema vormi korral tammub hobune sageli ühelt esijalalt teisele, et ühele jalale langevat raskust vähendada. Enamasti on sõrgatsi tagapinnal tuntav tugevnenud pulss. Kabi võib, kuid ei pruugi olla katsudes soe.
Kõige sagedasem laminiidi vorm ongi selline, mis kulgeb ilma väliste tunnusteta ning mille puhul krooniliste väikesekraadiliste muutuste tulemusena muutub kabja struktuur, kuid longet ei teki. Välise tunnusena on kapjadel märgata horisontaalsed (kabja kasvuga risti kulgevad) nn kasvujooned, mis näitavad kabja kasvukiiruse vahet haiguse aktiivsel ja soikeperioodil.
Kui olla hoolas ning oma hobuseid jälgida, on võimalik laminiidi teket ennetada. Parim vahend “värske rohu laminiidi” ärahoidmiseks on n-ö kontrollitud karjatamine, st et hobuseid karjatatakse suhteliselt väikesel alal. Väga hea on kasutada teisaldatavate postidega elektrikarjust, suurendades iga päev söödavat ala vaid veidikene. Teise variandina saab kasutada hobuste lubamist rohu peale vaid teatud ajaks päevas, näiteks kaks-kolm korda ööpäevas paari tunni kaupa. Sellisel juhul tuleks neile heina lisaks sööta. Loomulikult on selline karjatamine töörohke ettevõtmine, kuid laminiiti ravida on palju hullem.
Kui laminiit on juba tekkinud, siis on ta tekkinud. Ravima tuleb seda asuda koheselt, ootamine ja vaatamine ei ole mingil juhul näidustatud, see teeb asja ainult hullemaks. Esmaabina tuleb kapju voolava vee all kasta 10-20 minuti vältel mitmeid-mitmeid kordi päevas. Külm võtab valu vähemaks, sest närvimpulsid levivad külmas keskkonnas aeglasemalt. Külma mõjul alaneb ka lamellides tekkiv turse, seegi vähendab valu. Sarvkabi muutub vee mõjul pehmemaks ega vajuta nii palju laminale – jällegi valu väheneb.
Laminiit on haigus, mis enamasti kahjustab hobuse kapju pöördumatult. Igal hobuseomanikul ja tallipidajal tuleb oma hobuseid hästi tunda – kellel on soodumus ja kellel mitte, karjatamist hoolega kontrollida ning vajadusel kiiresti veterinaari poole pöörduda. Külma veega kastmist tuleb alustada juba enne loomaarsti saabumist, koheselt, kui laminiidikahtlus tekib. Vesi ei kahjusta kapja mingil moel, küll aga võib osutuda haiguse teket pidurdavaks või selle kulgu kergendavaks vahendiks.
Ägeda laminiidi ravi on vaevarikas ja nõuab loomaarsti, sepa, hobuse omaniku ja tallipersonali ühiseid jõupingutusi. Kui ükskõik milline osapool oma ülesandeid ei täida, vähendab see tervenemise võimalusi tunduvalt. Raskete juhtumite ravi on tihti pikaajaline ja võib kesta 3-6 kuud.Võimalikult hea tulemuse tagamiseks tuleb veterinaari antud juhtnööre väga täpselt ja kannatlikult järgida.
Laminiidi prognoos on positiivsem sellevõrra, kuivõrd suureneb meie arusaam selle haiguse põhjustest ja kulust. Kuni 75% laminiiti põdevatest hobustest tervenevad täielikult ja neid võib uuesti spordis või treeningus kasutada.
Maalehe artiklit laminiidist võid lugeda SIIT
Pikemalt on laminiidist kirjutanud Oma Hobu, artikli leiate SIIT