Ratsutamine on ajaloos olnud valitsejate relv ja harrastus. Ratsutajad on olnud omaette seisus või on ratsutamine olnud seisuse tunnus. Ühest küljest on hobune elitaarsuse märk, isegi kui paljudes maades on ratsutamine väga levinud ja demokraatlik. Seda näitab hobuse ja ratsutamise populaarsus kaubamärgina ja reklaamikujundajana luksuskaupadel või suurte ratsavõistluste sponsoreerimine selliste firmade poolt nagu Volvo, Samsung, Peugeot, Mercedes Benz, Martini.
Teisest küljest peetakse ratsutamist vastutusvõime ja kohusetunde kasvatamise parimaks vahendiks ja hobust omavat inimest eriti usaldusväärseks. Isegi ülisuured firmad rõhutavad oma maine soliidsust hobuste omamisega või nende kulude kandmisega. Nii on saanud maailma parimad hobused nimed: Next Milton, Jappeloup de Luze, Nissan Carthago Z, Virtual Village It`s Otto, Sprehe Stella, on ka Bugatti, Toshiba, Traxdata, Carrolls`i ja kümnete teiste firmade nimesid võistlusprotokollides. Mõni supersponsor aga vastupidi, ei taha mingit reklaami, vaid ainult näha, kuidas tema hobused võidavad. Hollandi kiire tõus maailma tippu on seotud olümpiafondiga, kuhu annetajaid laiemalt ei teata ja kelle hobuste nimed algavad sõnaga Olympic. Sveitsis autasustati Šveitsi Ratsaspordi Liidu kuldnõelaga 78-aastast Arthur Schmid`i, kes on andnud 40 aasta jooksul 115 hobust Šveitsi parimate ratsanike käsutusse.
Loomulikult liigub suurtel ratsavõistlustel igasugust pärilus-, raha- ja vaimuaristokraatiat läbisegi tallitüdrukutega ja miljonärideks tõusnud profiratsanikega. FEI eelmine president oli Hispaania printsess Dona Pilar de Borbon, enne teda oli Inglise printsess Ann ning hetkel täidab FEI presidendi rolli populaarne Jordaania printsess Haya. Eesti on alles teel suurde ratsaspordimaailma. Ratsaspordi arengus võib tuua võrdlusi kogu riigi arenguga. Edu saavutada on meie alal aga võimalik palju kiiremini kui tavalises spordis, sest kui on olemas kogenud ja andekad ratsanikud, on nad seda aastakümneid, otsustav on vaid raha, mida kulutatakse hobustele ja võistlustele. Ratsutamise üldine populaarsus kasvab praegu eriti kiiresti, harrastajate koosseis aga hakkab üha rohkem sarnanema Euroopa omale, kus kõigist ratsutamisega tegelejatest võtab võistlustest osa võrdlemisi väike osa, tõsiseid võistlussportlasi on aga vaid mõni protsent kõigist ratsutajatest.
Eestis jätkab tõusuteel praegu nii takistussõit kui koolisõit, aga kas ongi reaalne väikesel riigil kõigil võistlusaladel maailma jõuda. Takistussõit ja koolisõit aga võiks küll püstitada eesmärgiks pääseda OM-le. ollakse ju hulk aastaid Kesk-Euroopa parimate hulgas. Kindlasti on paljudele tuttavad sellised nimed nagu Gunnar Klettenberg, Rein Pill, Urmas Raag, Hanno Ellermann ja Tiit Kivisild, takistussõitjad, kes on esindanud Eestit rahvusvahelisel areenil edukalt. Samuti meie koolisõitjad Grete Barake, Dina Ellermann, Marika Vunder. Võimekaid ratsanikke on aga meil päris palju.
Kuigi meie ratsutamises on püramiidi tipp küllaltki terav ja särav, ja vundament pole just lai, võiksime siiski mõelda, et tõeline vundament on laste ja noorte sport ja nende haridus. Edasine konstruktsioon võib olla õhulisem või massiivsem, püsti võib ta ikka püsida. Kogemusi, kust edasi minna, peaks meil nüüd jätkuma. Mitte ainult riigi- ja muid kordi, vaid ka erinevaid ratsutamisstiile, igasuguseid hobuseid, igasuguseid ratsanikke on meil proovitud. Nüüd peaksime lõpuks jõudma normaalsesse ratsaspordiellu ja maailma. Kuigi võistlevate ratsasportlaste arv on Eestis samaks jäänud, ei ole paremate tase langenud. Nagu kogu maailmas, märab potentsiaalse või reaalse tippsportlase staatuse ja saatuse hobuseõnn. Või nagu ütles 1992 a. olümpiavõitja Ludger Beerbaum. “On ainult kaks probleemi: kuidas leida õige hobune ja kuidas leida sponsor, kes ta mulle sõita ostaks.” Toetamisrõõmu, mida tunda ja võimalusi on Eesti ratsaspordis palju. On häid ratsanikke, kes vajavad häid hobuseid, on suurvõistlusi, kuhu meid oodatakse, on ilusaid võistlusi Eestis, mida maailma tasemele viia ja on aina kasvav huvi hobuste ning ratsutamise vastu, millele kaasa aidata.
Valik on sinu!