Alice Laanemägi
Marian Koplimäe Horse Showl. Foto: Kristina Pärtel
Sel aastal toimus Tallinn International Horse Show Saku Suurhallis juba 12. korda. Suurvõistluse alustalaks on vabatahtlike töö, mis tavapublikule esimesel hetkel võib-olla silma ei paistagi. Siinkohal tutvustamegi teile üht neist tublidest taustajõududest.
Kokku osaleb kolm päeva kestval Horse Showl ligi 200 vabatahtlikku, üks neist tublidest töömesilastest on 32-aastane Lääne-Virumaa loomaarst Marian Koplimäe. Ilma temata pole seni toimunud mitte ükski Tallinn International Horse Show ja Mariani vastutusalas on suurem osa, mis puudutab tseremooniate läbiviimist. Mariani ennast me küll areenil ei näe, kuid tema töö paistab seda eredamalt silma. Kõik see uhke ja ilus, kus hobused võidutekkide ja auhinnarosettidega üleva muusika ja valgusefektide saatel areenile sammuvad, on seotud Mariani kohustustega.
Ise kirjeldab ta oma ülesandeid väga konkreetselt: „Tuleb teada, kes on kes ja hoolitseda, et nad õigel ajal õiges kohas oleksid“. Tegelikkus muidugi nii lihtne ei ole. Horse Showl osaleb ligi 100 sportlast üheksast riigist ja enamik neist stardib mitmel hobusel. Lisaks veel kohtunikud, sponsorfirmade esindajad, korraldajad, lilleneiud ja paljud teised. Tseremooniameeskonna vastutusrikas ülesanne ongi kõik need inimesed sünergias toimetama panna, mis nõuab ülimat tähelepanu ja täpsust. Lisaks tuleb kõik osalejad ka nägu- ja nimepidi selgeks õppida, et teada täpselt, kes ja millisel hetkel areenile peab sisenema. Kuna tegemist on ju erinevate rahvuste esindajatega, on oluline ka õiges keeles õige inimese poole pöörduda. Ilma inglise ja vene keele oskuseta siin hakkama ei saa.
Marian ise peab kõige vastutusrikkamateks hoopis platsimeeskonna ja tallimeeskonna tööd. Need on tema hinnangul kaks kõige olulisemat üksust, kelle töö tulemusest sõltub kogu ürituse õnnestumine.
Nimetus „platsimeeskond“ sümboliseerib tervet hulka inimesi, kelle õlgadel seisab ilmselt võistluse kõige nähtavam pool. Nemad on need, kes välgukiirusel ehitavad üles kõik tõkked ja veel kiiremini toimetavad need peale võistlust platsilt. Nende tööst sõltub, et võistlus toimuks tempokalt ja ilma viperusteta ja et erinevate võistlusalade vahele ei jääks liiga pikki ja lohisevaid pause.
Tallimeeskond on jälle see tiim, kelle tegemisi ja toimetusi publik ei näe, küll aga tunnetavad seda ratsanikud ja eelkõige just need neljajalgsed sportlased – hobused.
Side hobustega on Marianil olnud nii kaua, kui ta mäletab. 1996. aastal astus ta sisse Tondi talli uksest ja see andis tõuke tema edasistele tegemistele. Ratsutamisega on ta seotud olnud kõik need aastad, enamjaolt küll harrastustasemel, kuid tehtud on ka võistlussporti. Rohkem südamelähedane on olnud koolisõit, millele on viimastel aastatel lisandunud kestvusratsutamine. Kuna Marianil endal on eesti tõugu hobune, siis harrastab ta kestvusratsutamist pigem lühematel, ca 40 km pikkustel, distantsidel. „Veedan meeldivalt aega oma hobusega. Möödaminnes toimub ka mõni võistlus,“ ütleb ta ise selle kohta.
Mariani hobuse kodu on Lääne-Virumaal Piira tallis. Kuna Mariani igapäevatöö nõuab suure osa päevast, siis sõidutab tema tubli ratsu trennis käivaid lapsi ning teenib sellega ise oma leiva lauale.
Huvitav on see, et nii tihedalt hobustega seotud inimese põhitööks on hoopis lehmade ravimine. „Lehmad on toredamad,“ ütleb Marian muiates. Väiksese mööndusena lisab ta siiski, et ühtegi hobust ta muidugi hätta ei jäta ja vajadusel pakub ka hobuste esmaabi.
Osalemine Horse Showl on Mariani sõnul tema jaoks pääs igapäevarutiinist. „Need on minu puhkepäevad. Saan kohtuda sõpradega, vaadata heal tasemel ratsasporti,“ kirjeldab ta enda jaoks peamist. Horse Show ei ole Mariani hinnangul sugugi töö, mis kestab hommikul 8-st õhtul 23-ni. Tiimijuhtidel on oma meeskonnad, kus tööd on jagatud vastavalt oskustele ja võimetele. Aastate jooksul saadud kogemus on muutnud korralduse väga sujuvaks. Inimesed töötavad vahetustega, nii et piisavalt jääb aega ka võistluste ja showprogrammide jälgimiseks.
Igal aastal tulevad uued ja entusiastlikud meeskonnaliikmed, kes soovivad oma silmaga näha kogu ürituse köögipoolt, nii lavaesist kui ka lavatagust sagimist. Samuti on hindamatu kogemus näha lähedalt ratsaspordi tippe, nii ratsanikke kui ka hobuseid, ja seda, mis on nende soorituse taga. Ka Marianil on sel aastal oma tallist kaasas tüdruk, kes on esimest aastat vabatahtlikuna koos teistega toimetamas.
Hore Showle vabatahtlikuks pürgijatel soovitab Marian kõigepealt kätt proovida väiksemal ratsavõistlustel. Heaks hüppelauaks on näiteks Ruila Kevadtuur, kuhu on abikäed alati oodatud. Ka oma kodukandi tallid vajavad võistluste läbiviimisel abi. „Need on just need kohad, kus ennast heast küljest näidata“ leiab Marian. Samuti lisab ta, et vabatahtlik peab olema kiire, täpne ja kohusetundlik. „Ei tohi karta töötegemist“ võtab ta kokku peamise. Ka tuleb olla valmis ootamatusteks. „Meil on olnud lund, tuisku, tormi, uputust“.
Horse Show põnevus hoiab inimesi nagu Marian selle juures. „Näed meie ja lähiriikide hobumaailma koorekihti ja koged tõelist kvaliteeti. See on ikkagi Eesti ratsaspordi tippsündmus. Kui saabub oktoober, ei oska enam muudmoodi olla,“ tõdeb ta lõpetuseks.