17-aastase Margareth Eikneri kireks on hobused ja ratsasport. Selleks, et saavutada paremaid tulemusi on neiu pööranud oma pilgu Eestist välja ning elab ja treenib nüüd Belgias.

Margareth alustas treeningutega Tallinnas Veskimetsa ratsakeskuses asuvas ratsakoolis teeneka takistussõitja Konstantin Prohhorovi käe all. „Hindan väga Kostja pühendumist ja suurt töötahet ning püüdlemist eesmärkide saavutamise poole. Meie koostöö on väga hästi sujunud ja usun, et usaldus ning ühiste eesmärkide jagamine on ülimat oluline õpilase ja treeneri suhtes. Olen õppinud Kostjalt meeletult palju, ta on minuga väga palju vaeva näinud ning olen talle selle eest elu lõpuni tänulik,” ütleb Margareth.

Neiu peab enda kõige olulisemaks saavutuseks Eestis juunioride klassi kuldmedalit 2017. aasta Eesti  meistrivõistlustelt takistussõidus, varem on ta võitnud Eesti meistrivõistlustel lasteklassi hõbemedali. „Kogu periood, mis eelnes Eesti meistritiitli võidule eelmise aasta suvel, oli minu jaoks väga kogemusterohke ja edukas. Käisin palju välisvõistlusel ning arvan, et see oli ülimalt oluline etapp enne Belgiasse tulekut. Sain tänu nendele kogemustele palju enesekindlamaks ja õppisin rohkem tundma nii iseennast kui oma hobuseid.“

Belgia treenerid sunnivad iseseisvusele

Margareth otsustas Belgiasse minna möödunud sügisel ja on seal nüüdseks elanud rohkem kui pool aastat. „Tunnen, et asjad hakkavad paika loksuma. Olen saanud rohkem aimu siinsest ratsamaailmast ning ka tulemused on muutunud paremaks ja stabiilsemaks.”

Belgiasse jõudes võttis neiu alguses kõike rahulikumalt, sest tuli harjuda nii uue keskkonna, keele ja inimestega. „Elan ikkagi prantsuskeelses Walloonias ning esimesed kuud kulusid kohanemiseks nii uute treeningmeetoditega, treeningtingimustega, keelega, samuti uute treeneritega.“

Sportlast treenivad hetkel 40-aastase kogemusega Jos Kumps ja tema poeg Alexander Kumps. Mõlemad lähtuvad oma töös hobuse anatoomiast ning proovivad hoida kõike nii loomulikuna kui võimalik. Isa ja poeg ütlevad, et baas peab olema paigas selleks, et hobune ratsanikku piisavalt austaks ning selle piires võid hobustele nii palju vabadust anda, kui soovid. „Iga hobusega ollakse nii põhjalik kui võimalik ja mulle meeldib see suhtumine. Treenerid ütlevad, et alati, kui sulle tundub, et oled harjutuse hästi teinud, siis proovi sinna veel 5% juurde panna ja nii oma piire nihutada. Läbi selle õpid kõige rohkem.“

Treenerid rõhutavad sportlasele, et neiu peaks hakkama rohkem üksi võistlustel käima ja ise rohkem probleemidele lahendusi otsima, mitte kohe küsima. Seeläbi õpib noor sportlane kogu protsessi rohkem tunnetama, hakkab rohkem mõtlema ja kokkuvõttes õpib palju enam. „Küsimuste esitamine on lubatud ainult siis, kui ma olen ise kõiki võimalikke asju proovinud ja ikka ei tule välja,“ lisab Margareth.

Toimetusi täis argipäev

Waterloos asuv tall on umbes 20 minuti autosõidu kaugusel Brüsselist lõuna poole. Margarethi päev algab tavaliselt tallis kell 9. Teatavasti ei ole ratsutamine puhtalt lõbu hobuse seljas, vaid nõuab ka rohkelt füüsilist tööd tallis. „Aitan gruumil bokse teha ja hobused sööta ning siis alustan ratsutamisega. Tavaliselt ratsutan enne lõunapausi kolme hobusega ning pärastlõunal sõidan veel kahe või kolmega. Kuna siin on ilm palju soojem kui Eestis, treenime tavaliselt õues, sest meie maneež on väga väike. Minu toimetamised tallis lõpevad umbes nelja paiku, misjärel lähen koju õppima ja puhkama või sõpradega välja. Päevad on küllaltki erinevad, palju sõltub sellest, kas ma sõidan lisaks veel mõne omaniku hobusega või olen hoopis võistlustel.“

Belgias on ratsasport kõrgelt hinnatud

Võrreldes Eestiga on Belgias praktiliselt igal nädalavahetusel rahvusvahelised võistlused, kus lisaks kohalikele osalevad ka paljude teiste riikide sportlased, kuni maailma tippudeni välja. Ratsasport on seal inimeste jaoks vaat et rahvasport, sest belglased armastavad ratsutamist ning neile meeldib nii võistelda kui võistlustele kaasa elada. „Tase on siin kõrge, pidin enda jaoks lati sõna otseses mõttes kordades kõrgemale seadma. Olen seni rahul nii enda kui oma hobuste arenguga,“ ütleb Margareth, olles tänaseks võistelnud nii kohalikel kui rahvusvahelistel võistlustel ja võitnud neilt mitmeid auhinnalisi kohti.

Siiski ei jäta sportlane hobuste kõrval unarusse ka kooli ja oma tulevikku näeb ta kindlasti ratsaspordis. „Tahan kõigepealt kooli ära lõpetada ja samal ajal sõita ka oma kahe hobusega. Ideaalis sõidan lisaks paari noort hobust ühe kasvataja jaoks ning kõrvalt investeeriksime ise noortesse hobustesse. Mul on kindel plaan siduda ka oma tulevik hobustega. Praegu on kõige tähtsam, et ma õpiksin hästi ratsutama, et saaksin hiljem hakkama mistahes hobusega.“

Waterloo lahingukaaslased

Margarethil on Waterloos kaasas kaks oma hobust: Madžil ja I Love You Ter Putte. „Madžil on 10-aastane ruun. Hüpates on ta väga püüdlik ja kiire, kuid ta kipub vahetevahel lollusi tegema, seega pean olema suhteliselt karm ja konkreetne ning talle mõnikord koha kätte näitama – siis toimib kõik suurepäraselt.“ Seni on noor sportlane temaga hüpanud kuni 135 cm parkuure, hobuse piiriks arvab ta olevat 140 cm. „Oma sõidustiililt on Madžil minu lemmik: ta on kerge ja tal on piisavalt särtsu. Igav temaga juba ei hakka!“

Romantilise nimega I Love You on 10-aastane mära, kellega koostööd alustati umbes kolm kuud tagasi. Naisterahvale omaselt on ta natuke bitchy ehk pigem seda tüüpi hobune, keda väga palju tüüdata ei tohiks. Hobust iseloomustab ratsanik kui väga tarka ja täpselt oma tööd teadvat – ühesõnaga tõeline proff. „Sõidustiililt on I Love You’l Madžilist väga erinev, sest tal on lõputult energiat ja ta on väga tuline. Hetkel üritan märaga harjuda ja kokku sulanduda. Mu treener ütleb, et kõige olulisem on tundma õppida tema tulist särtsakust, mida siis enda jaoks ära kasutada – kõik muu tuleb seejärel iseenesest.“ Oma eelmise sõitjaga hüppas mära 140 cm kõrguseid parkuure ja Margarethi selle aasta sihiks on jõudmine hobusega Euroopa meistrivõistlustele, kus tuleb ületada vähemalt sama kõrgeid parkuure.

Noored, pange sihid paika!

Margarethi suurim soovitus Eesti noorsportlastele on haarata kinni igast võimalusest, et saada rohkem ratsutada. „Minu meelest on väga oluline leida hea kontakt oma treeneriga ning üksteist usaldada. Võimalusel tuleb võistelda palju ja käia ka võistlusi vaatamas, õppides nii teiste pealt. Mulle meeldib vaadata suuri võistlusi nt arvutist või telekast, need aitavad mul seada selgemaid sihte, mille poole püüelda. Igal sportlasel peab olema ettekujutus, milline näeb ideaalis välja tema ja hobuse koostöö. Samuti peab teadma enda ja oma hobuse nõrku kohti ning igapäevaselt nende kallal vaeva nägema.“

Edukaks ratsasportlaseks saamiseks on vaja palju, kuid neiu sõnul on kõige olulisem tahe. „Sa pead ise seda nii palju tahtma, et oled nõus selle nimel ükskõik mida tegema ja pingutama. Peab palju vaeva nägema, kuna kergelt ei tule midagi. Sul peab olema hea hobuse tunnetus ja oluline on olla ka vaimselt tasakaalus. Natuke õnne tuleb samuti kasuks, et sattuda õigete inimeste juurde ja leida häid hobuseid, kuna siin spordis on hobusel suur roll. Sihid peavad olema selgelt paigas, et mida sa tahad ja kuidas sa seda saavutada soovid.“

Belgia õppetunnid

Belgiasse kolimine on sportlasele tema sõnul andnud väga palju. Lisaks uutele teadmistele ratsutamises, on ta selgeks saanud prantsuse keele ning alustanud hollandi keele õppimist. „Olen aru saanud, milline on tegelik ratsamaailm ja mida kujutab endast kellegi jaoks töötamine ning siinne hobuste äri. Minu praegused treenerid on mulle palju uut õpetanud ja ma arvan, et mu hobused on kiiresti edasi arenenud ja minu sõidustiil on kindlamaks muutunud. Siin on palju rohkem hobuseid, seega saan rohkem sõita ja võistelda. Arvan, et mul on igalt hobuselt midagi õppida ja seeläbi paremaks ratsutajaks saada. Võrreldes Eestiga on Belgias palju rohkem võistluseid ja ka paremad treeningvõimalused. Minu jaoks oli Belgiassse kolimine parim valik,“ võtab Margareth kokku.

Tekst: Merike Udrik-Õispuu

Fotod: erakogu

Ilmunud esmakordselt ajakirja Sport veebis 13.04.2018