Eva-Maria Vint-Warmington,
Oma Hobu, aprill 2012,
Ahaa, ahaa, mul selge on AAA!
Mõmmi ja aabits
Paljud ratsutajad on kindlasti Mõmmi peale kadedad, sest ega see A nii kergelt selgeks ei saa! Tean võistluspaare, kes on A-klassi tasemel sõitnud võistelnud parema osa aastakümnest. Nii pika harjutamise peale peaksid juba ka maailmatasemega protsendid tulema, aga tavaliselt see nii ei ole. Mis on seal siis nii keerulist? On see perfektsionism või lihtsalt hirm oma mugavustsoonist väljuda? Seda peaks igaüks ise teadma. Pole midagi halba selles, kui ratsanik tunnetab, et edasi liikumiseks pole veel õige aeg ja lihvib oma oskusi tasemel, mis on talle jõukohane. A-klass on hobuse arendamise vundament. Kui see on õigesti paigas, siis on selle peale “ehitamine” hoopis lihtsam ja tulemus on kõigi eelduste kohaselt parem ja vastupidavam.
Võistlustel on A-klassi osalejate osatähtsus tihti tubli 2/3 kogu startide arvust. Kuulates koolisõiduteemalisi arutelusid ning vaadates kohtunikuna koolisõiduaias toimuvat, tahaksin siinkohal veidi selgitada mida siis need kurjad kohtunikutädid sellel konkreetsel tasemel näha tahavad.
Alustame hobusest. Koolisõidu eesmärgiks on harmoonia ning hobuse juhtimine vaevumärgatavate juhtimisvõtetega. Seepärast vaatavadki kohtunikud kõige rohkem hobust, sest hobuse liikumises väljendub ratsaniku sõiduoskus kõige paremini ning hobuse korrektsus ongi ratsaniku korrektsuse indikaatoriks. Kuna A-klassis on harjutused iseenesest suhteliselt lihtsad, siis kogunebki suurem osa hinnetest just liikumise kvaliteedi eest. Kvaliteedi all pean ma siin silmas nii hobuse energiat, korrektsust ja kuulekust kui ratsaniku juhtimisvahendite õigsust ja märkamatus. Kvaliteedi alla võib kindlasti lugeda ka sõiduradade ja üleminekute täpsuse. See tähendab aga, et soorituse üldisel kvaliteedil on A-klassis tegelikult statistiliselt suurem kaal kui näiteks juba “tihedamates” ja harjutusterohkemates L- või M-klassides.
Loomulikult ei saa siinkohal mööda minna treeningpüramiidist, sest just liikumise kvaliteet on igati seotud treeningpüramiidi kolme alumise astmega. Siinkohal vaatleksin ma neid kolme komponenti mitte niivõrd astmetena kui kolme omavahel ühendatud lülina:
RÜTM – LÕDVESTATUS – KONTAKT
Kõige aluseks on RÜTM. Siinkohal on tähtsad nii liikumise korrapärasus ja rütmikus kui rütmi korrektsus erinevates allüürides: 4-taktiline rütm sammus, 2-taktiline rütm traavis ja 3-taktiline rütm galopis. Kui samm kahetaktiliseks kipub ja galopp neljataktiliseks venib, siis see tõmbab hindeid juba tublisti alla. Rütm on tihedalt seotud ka lõdvestatuse ja kontaktiga, sest kui ebaühtlased sammud võivad tekkida nii pinges seljast kui ebaühtlasest ratsmekontaktist.
Sama tähtis on LÕDVESTATUS. Ainult rahulik ja pingevaba hobune saab hoida loomupärast rütmi ning liikuda elastselt ning sundimatult pehmes kontaktis.
Rütm ja lõdvestatus on eeltingimusteks KONTAKTI loomisele. Hea kontakt võimaldab meil hobusega suhelda ning teda vaevumärgatavate võtetega juhtida. Kui hobune liigub edasi meelsasti, energiliselt ja hea rütmiga ning reageerib stabiilsele ja tundlikule kontaktile pehmelt suulisi mäludes, end kuklast lõdvestades ning alalõuast järele andes, siis võib öelda, et hobune on ratsmes.
A-klassis peavad eksisteerima kõik kolm eelpoolkirjeldatud komponenti. See on nagu keemiline reakstsioon, mis ei teki enne kui kõik kolm reageerivat ainet on olemas ja kokku valatud. Kui juba võistlema tullakse, siis peaks hobune reipalt edasi liikuma (rütm), olema rahulik ja koostöövalmis (lõdvestatus) ning ratsanik peaks hobuse suud tunnetama vähemalt nii palju, et hobune talle mälumisega vastaks (kontakt). Kõiki neid kolm lüli kajastuvad ka hobusele ja ratsanikule antavates üldhinnetes. Nii rütm, lõdvestatus kui kontakt on tihedalt seotud ka TASAKAALUGA.
Õige rütmi, lõdvestatuse ja kontakti eelduseks ongi ratsaniku hea tasakaal – tema käed peavad töötama keha liikumise suhtes sõltumatult. Hobuse ja ratsaniku istaku lõdvestatus ja juhtimisvahendite täpsus on omavahel tihedalt seotud. Väiksemgi tasakaalu kaotus ratsaniku poolt pingestab hobuse selga ning häirib kontakti hobuse suuga, põhjustades rütmi muutumist või ebakorrapäraseid samme ning viib hobuse samuti tasakaalust välja. Tihti püüab ratsanik sel juhul jõuga hobust “koos hoida”, mis aga toob kaasa veelgi suuremad pinged ja pigem blokeerib kui parandab hobuse liikumist. Seda on alati näha ka hobuse kehakeelest. Mõnikord sooritatakse harjutused ja üleminekud küll täpselt ja nõutud allüüris, kuid hobuse lingus kõrvad või avatud suu reedavad vastumeelsust ja ebamugavust. Seda peab kohtunik hinnete panemisel arvestama. Seepärast on alati on suur rõõm koolisõiduaias näha rahuloleva näoga hobuseid, kellel on oma ratsanikku lihtne seljas kanda.
Mõnel pool on levinud arusaam, et et A-klassi skeemides pole hobuse ratsmes olek oluline. Samas on A-skeemides kõige suuremad probleemid just kontaktiga. Loomulikult peame me jääma reaalsuse piiridesse selles mõttes, et paljud lapsed ja täiskasvanudki õpivad ja võistlevad tunnihobustel, kes vabatahtlikult korrektset kontakti ei võtagi. Aga samas me ei saa hinnata seitsmekümne protsendiga last, kes küll vaikselt ja sirgelt sadulas istub aga hobusega üldse ei “suhtle”. Sel juhul on ju puudu üks komponent kolmest vajalikust ning “keemiline reaktsioon” ei toimi. See poleks ka aus nende võistlejate vastu, kes on võimelised hobusega pehmet ja elastset kontakti saavutama ja seda ka skeemis demonstreerima. Sama võib öelda ka hobuste kohta, kes küll “pea rullis” võistlusväljakul ringi liiguvad aga on samas kaotanud oma energia ja korrektse rütmi, on seljast pinges ja liiguvad lühikeste sammudega või kihutavad ringi ratsaniku poolpeatusi ignoreerides. Need on lihtsalt kontakti puudulikkuse erinevad väljendumisviisid.
Kahtlemata aitab tulemusele päris palju kaasa ka heade eeldustega hobune. Loomulikult püüab kohtunik näiteks laste klassides pöörata suuremat tähelepanu ratsanikule, aga kuna koolisõidus siiski hinnatakse hobuse ja ratsaniku vahelist harmooniat, siis loeb palju ka paari üldmulje, ratsanikku ei saa hobusest täiesti eraldada.
Järgmises artiklis räägime lähemalt A-klassis nõutavatest tööallüüridest ning harjutustest, mis aitavad hobuse liikumist ja tasakaalu arendada.