Eva-Maria Vint-Warmington,
Oma Hobu, Juuni 2012,

Hobust otsides vaata tema kolme allüüri puhtust. Kõik muu järgneb juba kerge vaevaga.
Nuno Oliveira

Tänases loos vaatame veidi lähemalt allüüre ning nende hindamist. Allüüride kvaliteet on tähtis faktor harjutuste hindamisel ning alääridele on olemas ka eraldi koondhinne. Kui juhuslik kõrvaltvaataja näeb hobuse liikumist eelkõige emotsionaalsest vaatenurgast, siis kohtunik peab liikumist analüüsima treeningpüramiidi komponentide kaupa (rütm, lõdvestatus, kontakt, impulss, otsesus ja koondatus). Kuigi A-tasemel on kõige olulisemad treeningpüramiidi kolm alumist astet, on igas allüüris siiski alati olemas kõik 6 komponenti. Näiteks on A-tasemel hobune piisavalt koondatud siis, kui ta suudab raskusteta sooritada kõik vastavas skeemis ette nähtud harjutused.
Allüüride korrektsus on mingil määral nagu mitme muutujaga võrrand: kui allüüri mõni komponent on nõrgemalt arenenud, siis tavaliselt on hobune õppinud seda mingil muul moel kompenseerima. Kohtuniku ülesandeks ongi üldpilt lahti mõtestada ning otsustada, kas tugevad küljed kaaluvad soorituse puudulikuks jäänud momendid.

Tööallüürid. A-tasemel on põhiline rõhuasetus tööallüüridel. Mida see siis õieti tähendab? Tööallüür on liikumine, mille rütm, tempo ja sammu pikkus on kõige lähedasem hobuse loomupärasele liikumisele. Tööallüürist pikem samm oleks juba sammude venitamine, lühem samm aga nõuaks hobuselt juba olulisemat koondatust. Loomupärase liikumise demonstreerimine ei tähenda aga seda, et ratsanik hobusel laisalt löntsida või tuli takus ringi kihutada laseks. Allüüride, nagu kõikide teistegi harjutuste hindamisel lähtutakse taas kõikidest treeningskaala komponentidest.

SAMM

Keskmine samm on sisuliselt “töösamm”, kuigi töösammu kui terminit koolisõidu kontekstis ei kasutata. Keskmise sammu eesmärgiks on näidata mõõdukat, energilist ja sundimatut sammu. Keskmine samm esitatakse tavaliselt ratsmekontaktiga, kui skeemis pole teisiti märgitud. Oluline on rütm, ühtlane kerge kontakt, ninajoon vertikaalist veidi eespool, lõdvestatud läbi keha voolav liikumine, sammude aktiivsus ning õlavabadus, maa-haaramine vähemalt kabjapikkuse võrra üle jälje, ühtlane tempo. Sirgjoonelisel liikumisel (nt. diagonaalil) on tähtis on näidata, et hobune liigub aktiivselt ja sirgjooneliselt etteantud sihi poole, mitte ei tuigerda loiult ja pealtnäha sihitult mööda maneeẑi.

Sammu puhul on kõige olulisem ja tihtipeale ka kõige raskem korrektse ja korrapärane 4-taktilise rütmi säilitamine. Hea sammu tunneb ära V-kujundist, mille moodustavad külgmiste jalgade paar (näiteks parem esi- ja tagajalg) sammu 4-ndas ja 8-ndas faasis. Vead sammus tekkivad tihtipeale liigsest kiirustamisest ja pingetest hobuse seljas. Seetõttu on oluline, et ratsanik säilitaks sadulas küllaltki “neutraalse” asendi ega suruks hobust liiga palju oma istmikuluudega edasi. Kui hobuse külgmised jalad (nt. vasak esi- ja tagajalg) astuvad peaaegu üheaegselt ja samm kipub kahetaktiliseks, siis nimetatakse seda küliskäiguks. Küliskäik on suur allüüriviga ning üldjuhul ei saa seda hinnata rohkema kui 4-ga.

Sammus on kõige lihtsam, aga ka kõige olulisem tunnetada hobuse liikumist ning pehmet ja stabiilset kontakti, sest sammus on ratsanikul endal kõige kergem tasakaalus püsida.

Harjutus 1: Alusta keskmises sammus vaba ratsmega. Istu sügaval sadulas ning püüa tunnetada kuidas su istmikuluud sadulas liiguvad. Võta tasapisi ratsmed ning tee peatus, püüdes seda saavutada võimalikult “väikeste” juhtimisvahenditega. Ratsaniku käsi ei tohiks ratset enese poole tõmmata, peatumise hetkel tuleks lihtsalt ratset korraks mitte järgi anda. Istu ise veidi sügavamalt sadulasse, lükka oma istmikuluud veidi ettepoole ja fikseeri peatus, sulgedes kergelt põlved. Peatuse juures on kõige tähtsam, et hobune saavutaks tasakaalu (astudes veidi tagumiste jalgadega raskuskeskme poole) ning lõdvestaks oma alalõua. Kontakt peab säilima pehme, stabiilse ja “elusana” – see tähendab, et käsi on rahulik aga ratse hoiab kontakti ning sõrmed liigutavad veidi suulist ning tunnetavad hobuse suu liikumist. Kui hobune ei leia kohe tasakaalu, tee uus peatus. Kui oled peatusega rahul, lase hobusel 5 sammu edasi astuda ja tee uus peatus, pane hobune jälle tasakaalu ja jälgi, et kontakt oleks meeldiv ja sõbralik. Samme loe hoolikalt ja täpselt, esimeste jalgade liikumise järgi. Tunneta igat sammu läbi oma istmikuluude. Sammude arvu võid muuta, kuid alati nõua hobuselt täpselt niipalju samme kui oled eelnevalt otsustanud. Tee selliseid peatusi 3-4 korda järjest ning siis lase hobusel taas energiliselt edasi astuda ja vaba ratsmega kaela sirutada. Selle harjutuse juures on tähtis täpsus ja võimalikult pehmete ja märkamatute juhtimisvõtete tunnetus. Seda harjutust on hea teha peegli ees, et kontrollida peatuste tasakaalu.

TRAAV

Töötraav on aktiivne, ühtlase tempo, korrapärase kahetaktilise rütmi ja selge õhufaasiga. Oluline on lõdvestatus läbi keha, õõtsuv selg ja elastsed sammud. Kontakt peab olema stabiilne ja kerge, ninajoon vertikaalist veidi eespool, kukal kõige kõrgema punktina. Sammud on parajasti nii pikad, et hobuse tagumised jalad puudutavad maad veidi esimese kabja jälgedest eespool.
Kõige sagedasemad vead on rütmi või tasakaalu kaotus, hobuse uimasus, kiirustamine või ebaühtlane tempo. Mõnikord jääb ratsanikele arusaamatuks kohtuniku märkus hobuse esiotsale vajumise kohta. See tähendab, et hobuse tagumiste jalgade tõuke- ja kandmisjõud jääb nõrgaks ning selle asemel, et hobune oma kannaliigeseid painutaks ja rohkem raskust tagaveeranditele viiks, vajub tema raskuskese hoopis ettepoole, pirates seega tema õla liikumisvabadust. Töötraavi kvaliteeti mõjutavad väga tihti ka kontaktiprobleemid. Kui hobune ei taha kontakti võtta, siis sageli püüab ratsanik traavi aeglustada, arvates et nii on kontakti lihtsam “hoida” või “käe peal istuvat” hobust kiirustades edasi sõita. Kuna neil juhtudel puudub korrektne kontakt ning läbi selja lõdvestatus, siis tänu sellele probleem tihtipeale hoopis süveneb.

Traavi kvaliteeti saab kõige efektiivsemalt arendada läbi üleminekute.

Harjutus 2: Sõida rajal töötraavi 2 tähe vahe pikkuse võrra (näiteks M-R-B), seejärel tee üleminek sammule ühe tähe vahe pikkuseks (B-P), seejärel traav taas 2 tähe vahe pikkuselt (P-F-A) jne. Säilita kontakt, aktiivsus ja energia, seda eriti allapoole suunduvates üleminekutes (traavilt sammule), mõtle pigem sammu alustamise kui traavi lõpetamise peale. Kontakti kaotamisel traavis püüa hobune sammus taas “kokku panna”, nii et traavile ülemineku ajaks on stabiilne kontakt taastatud. Proovi teha üleminekud järjest “väiksemate” juhtimisvahenditega (vt. ka Harjutus 1)

GALOPP

Töögalopi juures on oluline aktiivne ja korrapärane 3-taktiline rütm selge õhufaasiga, lõdvestatus ja elastsus läbi keha ning ühtlane kerge kontakt. Töögalopp peaks olema energiline, heas tasakaalus ja ülesmäge suundumusega. Tähtis on hobuse võime painutada kannaliigeseid. Hobustele, kes nii-öelda sirgete tagajalgadega galoppi jooksevad, on tasakaalu hoidmine ja otsesus hoopis vaevanõudvamad ning tihtipeale kipuvad nad sirge peal liikudes tagumist otsas sissepoole tooma ning üleminekutel esiotsale vajuma.
A-taseme skeemides on toimub galopile üleminek enamasti traavist. Väga olulised galopiletõsted, mis lähevad sageli eraldi hinde alla. Päris tihti näeb skeemides korralikult ette valmistamata galopiletõsteid, kus ratsanik ei lühenda hobuse traavisamme ning hobune “hüppab” või “venib” galopile, et tasakaalu säilitada. Galopiletõstel on oluline, et ratsanik istuks sisemisel istmikuluul ning et hobuse asetus oleks samuti veidi sissepoole. Vastasel korral võib hobune galopile tõusta hoopis valest jalast.
Galopi arendamiseks on kõige tõhusamad traav-galopp üleminekud, mille eesmärgiks on hobuse tagumise otsa “kiiremaks” ja elastsemaks muutmine.

Harjutus 3: Tee galopiletõste A-s, sõida 15 m ring galopis ning alusta A-st 4-aasalist serpentiini. Sõida esimene aas galopis, keskliini ületades tee üleminek traavile, sõida teine aas traavis ning keskliini ületades tee taas galopiletõste jne. Jõudes C-sse, tee galopiletõste, jätka 15 m ringiga töögalopis ning sõida teine 4-aasaline serpentiin algusega C-st, samamoodi vaheldumisi galopi- ja traaviaasadega. 40m maneezi puhul võib serpentiini teha 3-aasalise ja 15 m ringid A-s ja C-s traavis. Valmista üleminekud korralikult ette ning jälgi, et hobune säilitaks üleminekutel otsesuse. Nagu eelmistegi harjutuste puhul, püüa teha üleminekud järjest “väiksemate” juhtimisvahenditega.