Möödunud nädalal osales Eesti kolmeliikmeline võistkond Rootsis Tudengite MM-l (World University Equestrian Championship), kus saavutas kokkuvõttes 18 riigi seas seitsmenda koha. Selja taha jäid sellised suured ratsutamise riigid nagu Saksamaa, Holland ja USA.
Eesti võistkond koosseisus Stefani Sabrodin, Sandra Liis Hääl ja Jürgen Mark pidid teiste riikidega mõõtu võtma nii takistus- kui ka koolisõidus. Hobused said sportlased võistlemiseks kohapealt. Treenerina oli kaasas Katrin Pill. Siinkohal toome teieni võistkonna muljeid, mille panid kirja Stefani Sabrodin ja Sandra Liis Hääl.
“Reis algas laevaga Tallinnast Stockholmi, sealt edasi umbes 700km võistluspaika Malmö lähedale, Flyingesse. Kuna seltskond oli tore, siis läks autosõit kiiresti. Jõudsime kohale täpselt õhtusöögi ajaks ning leidsime eest sooja vastuvõtu juba kohalolevatelt võistlejatelt (šveitslased, hollandlased ja iirlased).
Teisipäeval oli tutvumine Lundi linna ja ülikooliga, akrediteerimine ja avatseremoonia. Akrediteerimine oli tehtud ning “so far so good”. Edasi saimegi juba suunduda Flyingesse avatseremooniale, mis viidi millegipärast läbi siseruumides ning pealtvaatajaid ei olnud liiga palju. Võistlejad oli väga õnnelikud ja täitsid ruumi hea auraga. Meie chef d’equipe Katrin tõmbas meie vastasteks loosiga koolisõiduks Rootsi ning Hong-Kongi. Kuna meist kolmest keegi koolisõiduga ei tegele, siis kartsime seda rohkem kui takistussõitu. Skeemi sai harjutatud mitu korda nii Tartus kui ka Tallinnas. Olenemata sellest, et me edasi ei pääsenud, läks skeem väga hästi ning kõik jäid oma tulemusega rahule. Punktivahed rootslastega olid napid ning häbeneda ei olnud vaja.
Järgmiseks päevaks oli Katrinil uus üllatus tagataskus – takistussõidus tuli mõõtu võtta sakslaste ning tailastega. Me teadsime, et võistlus saab olema raske, kuid tulei hakkama saada ning me tegime seda – kõik kolm eestlast said esimeses voorust edasi! Emotsioonid olid kirjeldamatud!
Neljapäeval kahjuks lõppes meie teekond Flyinges võistlejatena. See ei olnudki meie jaoks üllataval kombel väga muserdav, kuna eelnevatel päevadel olime saanud imelisi sõpru ja toetajaid, kes varajastel hommikutundidel trotsides tuult ja vihma olid meie jaoks olemas. Kaasa tulid elama ka sakslased, kelle me eelmises voorus võistlustelt “välja sõime”. See ütleb tudengiratsutajate kohta nii mõndagi. Mitte kedagi ei huvita, kas sa oled eestlane, taanlane, iirlane või üldse “The man from Japan”. Kaasa elatakse kõikidele, puudub eestlaslik kadedus ja ka konkurendid on tegelikult sinu sõbrad.
Reedel suundusime pidulikule galaõhtule, mis toimus Lundi Grand Hotellis, inimesed nägid vapustavad välja – paljusid ei tundnud ilma ratsariieteta äragi. Toidud olid maitsvad, arvestati kõigiga – nii veganite, taimetoitlastega kui ka iirlasega, kelle menüüst võis leida vaid kana ja kartulit.
Laupäeval toimunud finaalid olid täis põnevust kuni viimaste sekunditeni. Hommikul toimus koolisõit nii tiimide, kui ka individuaalarvestuses. Tiimisõidu võitsid rootslased. Individuaalarvestuses käis tihe rebimine Taani ratsaniku Katja Bergi ning iirlasest Ian Casselsi vahel. Esikoha saavutas taanlane. Edasi jätkus päev takistussõiduga, mille võitis kõik parkuurid puhtalt läbinud soomlanna Tuuli Sopanen.
Õhtu lõppes lõputseremooniaga, peale mida suundusid ratsanikud hotelli rinnamärke, riideid, muud kraami vahetama. Meie ukse taha oli tekkinud tõeline laat, kus kaubeldi kõigega – Hollandi värvides kleit Hong-Kongi valtrapi vastu, Eesti müts Saksa kruusi vastu jne. Õhtu oli täis naeru ja ka pisaraid, kuna keegi ei soovinud veel lahkuda. Meie teekond koju oli väga pikk, kuna pidime minema läbi Helsingi. Paljud ei saanud aru, kuidas see võimalik on, et meil koju jõudmiseks nii kaua aega läheb, kuigi tulime peaaegu et kõige lähemalt. Juba on tudengiratsutajatel “aiecflu” ja kõik ootavad järgmist kohtumist imeliste inimestega ja toredate hobustega.”