Tatjana Kiilo, ERL-i harrastusspordi mänedžer Artikkel on esmakordselt avaldatud Oma Hobus augustis 2015.
Lastevanemate toetus spordis on üks olulisemaid faktoreid heade tulemuste saavutamiseks! Takistussõidu lasteklassi meister 2015 Berit Lehtsaar perega ja hobustega Solei Solei ja Lasca 14. Foto: Külli Tedre
Ratsaspordi statistikat vaadates on meil, mille üle rõõmu tunda: kahe aastaga on ratsasporti sisenenud (teinud Rohelise Kaardi eksami) peaaegu 300 last ja alates 2011. aastast on ratsaliidu kalenderplaani võistlustel osalevate laste arv kasvanud 1,6 korda. Nendest valdav enamus on tüdrukud.
Üha rohkem on starte poni- ja lasteklassides, samuti kasvab pealtvaatajate arv. Võistlusplatsi ääres on sageli näha kaameratega noorsportlaste emasid (ja vahel isasidki), kes täidavad tihti ka groom´i ülesandeid. Need on kahtlemata positiivsed arengud ning, arvestades demograafilist prognoosi, kasvab aastatel 2016-2021 laste arv ratsaspordis veelgi.
Samas on teada, et üle poole lastest, kes osalevad ratsaliidu kalenderplaani võistlustel, võistlevad meistrivõistluste tasemest pisut madalamatel tasemetel. See on aga omakorda allpool FEI võistluste tasemest. Paljud lapsed pole pärast Rohelise Kaardi tegemist kalenderplaani võistlustele üldse jõudnudki. Seega on meil lisaks headele uudistele ka mitu olulist küsimust, mida ratsaspordi kogukonnas tõsiselt arutada ja mille peale mõelda.
Merle Männik analüüsib oma artiklis, kuidas toimis spordisüsteem varem ja kuidas praegu, sealhulgas viitab ta süsteemi muudatustele, mis teevad laste sisenemise saavutussporti keerulisemaks ja mõnede jaoks ilma lapsevanema toetuseta lausa võimatuks.
Kandepinna ja saavutusspordi tasakaalust ning sellest, kuidas tänased pühendunud ja motiveeritud lapsed ja noored tippu jõuavad ja mida selleks teha, oli juttu mõttetalgutel, mille korraldasime Ruilas meistrivõistluste ajal. Lastespordist rääkides leidsid nii ERL-i mänedžerid, treenerid kui ka vestlusringis osalenud lapsevanemad üksmeelselt, et lapse õnnestumiseks ratsaspordis selle praeguses korralduses peab olema täidetud vähemalt kolm eeltingimust: sportlase tugev sisemine motivatsioon, hea treener ja toetav lapsevanem.
Õnnestunud koostöö treeneri, sportlase ja lapsevanema vahel on meile „toonud“ mitu võistluspaari, kelle üle võime uhkust tunda ja kelle sooritustele nii meistrivõistlustel kui ka rahvusvahelistel võistlustel kaasa saame elada. Selliseid lapsi leidub igal ratsaspordialal, edetabeleid vaadates ületab nende kogutud punktide arv mitmekordselt vastavas edetabelis keskmist punktide arvu. Tihti võistlevad nad kõrgemal tasemel, kui nende vanuse kohaselt on ette nähtud ja sihivad kaugele – eesmärgiks on Eesti esindamine rahvusvahelisel areenil. Mida saame nendelt paaridelt õppida? Milline peaks olema koostöö treeneri ja lapsevanema vahel?
Vestlusringidest selgus, et treeneri „õlgadel“ pole praeguse spordikorralduse juures mitte ainult metoodiliselt läbimõeldud ning ea- ja võimetekohane lapse arendamine vastavalt pikaajalisele treeningplaanile, vaid ka noorsportlase toetustiimi loomine. Sportlast toetavasse võrgustikku peab kuuluma kindlasti ka lapsevanem ja erinevad spetsialistid, nagu nt veterinaar, sepp, sadulameister, klubi esindaja, teised treenerid jne. Lapse arenemisel ja võistlussporti sisenemisel kasvab järk-järgult lapsevanema tähtsus selle toetusmeeskonna korraldamisel ja elujõulisena hoidmisel. Kui algõpetuse etapis ootab treener lapsevanemalt, et ta julgustaks ja tunnustaks lapse osalust treeningutel ja klubisisestel võistlustel ning aitaks vabatahtlikuna võistluste ja klubi ürituste korraldamisel, siis meistrivõistlustele jõudes on lapsevanema roll märkimisväärselt suurem. Tihti peab ta hoolitsema, et lapse osalus spordis ja koolielus oleksid tasakaalus, aitama kaasa konstruktiivsete hoiakute väljakujunemisele võistlemisel ehk tegelema koostöös treeneriga ka kasvatuslikes aspektides. Lapsevanemast sõltub, kas laps õpib tegema koostööd, meeskonnatööd, kas võtab omaks austava suhtumise kaasvõistlejatesse, ametnikesse, treeneritesse, kas suudab võistluskogemusest õppida ja oma emotsioone valitseda. Lapsevanem peab oskama märgata ületreenimist ja kurnatust ning „juhatama“ treeneri lapse juurde, selgitades tolle psühholoogilisi ja arengulisi eripärasid eriti treeneri ja lapse koostöö alguses. Lisaks sellele peab lapsevanem tegema aktiivset koostööd treeneri jt spetsialistidega, et tagada vastava võistluspotentsiaaliga hobuste olemasolu ning treening- ja võistlusplaani optimaalne korraldus.
Asi pole ainult rahas, vaid nagu Merle Männik oma arvamusartiklis kirjutas, lapsevanema teadlikkuses ja koostöös. Kui algtasemel sõltub treeneri ja ratsakooli valik pigem sellest, kuidas saaks laps mugavalt ja ohutult trennis käia, siis saavutusspordis peab vanem langetama ka treening- ja võistlusplaaniga seonduvaid otsuseid, sh millal ja millise treeneri käe all laps treenib, millistes kliinikumides ja laagrites osaleb, milliseid sihte seab. Sellise kaaluga otsused eeldavad aga väga häid teadmisi ratsaspordi korraldusest ja hobumajanduse toimimisest ning seda nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Kindlasti tuleb kasuks lapsevanemate osalemine teoreetilistel seminaridel ja koolitustel.
Julgustame lapsevanemaid ka ise ratsaspordis kätt proovima, kas tervisesportlastena või huvi kasvades miks mitte ka harrastussportlastena. Kokkuvõttes on aga kõige olulisem vanema oskus rõõmustada oma lapse õnnestumiste üle ja saada ratsaspordist positiivseid emotsioone!