Edasijõudnud noore hobuse arendamine – III osa

Riina Pill,
Oma Hobu, oktoober 2013,

Minu ratsutamise filosoofia on väga hästi koolitatud hobune, kes ületab takistusi rõõmuga ja teeb ratsutajaga koostööd. Treenimine on rakendusteadus, ei piisa ainult teoreetilistest teadmistest, omandatud oskusi peab suutma kasutada ka praktikas.

Hea võistlushobune on selline, kellele on pika aja jooksul ehitatud korralik vundament. Kindla põhjaga vundamendi ehitamine peab toimuma järk-järgult ja pikema perspektiiviga, ettevalmistus ei toimu ainult enne võistlusi, vaid pika aja jooksul.

Noore hobuse õpetamisel tuleb kasutada väga erinevaid harjutusi, et arendada tasakaalu, rütmi ja kasvatada hobuses enesekindlust võistlustel osalemiseks. Treenimisel mõelge alati sellele, et vabalt koplis liikudes pole hobusel probleemi tasa- kaaluga ja hüppamisega, noorele hobusele on esialgu raske ratsaniku kandmine ja samal ajal tasakaalu säilitamine.

Hobust ei pea õpetama hüppama, vaid peab tema loomu- likku hüppeoskust täiustama. Hobuse arenguks on vaja ta vähehaaval mugavustsoonist välja tuua, samas peab pidevalt jälgima, et harjutuste raskusega liiale ei mindaks. Harjutuste eesmärgiks on hobuse enda keha maksimaalne kasutamine hüppamisel, jõu õige kasutamine ja parem hüppetehnika. Hea lõppeesmärgi saavutamiseks on vajalik pidev töö ratsastamisel ja palju erinevaid võimlemisharjutusi madalatel takistustel.

Et hästi ratsutada, peame me oma hobust mõistma ja oskama selleks kasutada efektiivselt abivahendeid, säärt, istakut, käsi, häält, kannust/ piitsa. Kannus/piits on viimistlusvahend, mis aitab tehtud tööle viimase lihvi anda, rõhutades vaid vajalikku. Hobune peab ratsanikku austama

ja sina pead austama oma hobust, koostöö peab toimima nagu suhe heade sõprade vahel. Veenduge, et teie hobune naudib seda, mida ta teeb ja hüppamine pakub talle siis ainult lõbu. Üks meie parimaid näiteid suurimast hobuse-ratsutaja vahelisest toimivast suhtest olid Eric Lamaze ja Hickstead.

PLAANIPÄRANE TEGEVUS ON KÕIGE ALUS

Korraliku arengu saavutamiseks peaks kindlasti olema varem paika pandud võistlusplaan terveks aas- taks, kus kirjas tähtsamad eesmärgid ratsanikule ja hobusele. Sellest plaanist lähtuvalt saate koostada nädala plaani, milles hüppamised vahelduvad ratsastustreeningutega, hüppetreeninguid võiks olla 2-3 korda nädalas.

Näitena siin toodud selline treeningplaan:

E: puhkepäev (koplis või jalutus)
T: kerge ratsastamine
K: raskem ratsastamine või võimlemisharjutused
N: kerge ratsastamine
R: hüppamine
L: kerge ratsastamine
P: kerge hüppamine või ratsastamine

VARUSTUSE TÄHTSUS. VÄHEM ON TIHTI ROHKEM

Tähtis aspekt ratsutamise juures on õige varustus, mis aitab meil hobusega kergemini kontakteeruda. Tihti on aga hoopis vastupidi, varustuse vale valik segab hobusest arusaamist. Enne kui soetate endale midagi uut või vahetate hobusel suulist, mõelge, kas see ikka lahendab teie selle hetke probleemi

või sünnib sellest hoopis midagi negatiivset. Näiteks ka mittesobivad tagajalakaitsmed võivad hobust häirida ja tema sooritusele halvasti mõjuda.

Kasutage noorel hobusel võimalikult lihtsaid suulist, neid pole vaja ainult seepärast karmimate vastu vahetada, et teised selliseid kasutavad. Enamus probleeme laheneb tegelikult läbi hea ratsastustöö, mitte läbi uueneva varustuse.

Alati kontrollige üle, kuidas te noore hobusega ratsutate (kas pole liialt kätt, liialt jalga, liigne libisev ratse jne), enne kui võtate kasutusele mingi uue varustuse osa. Olge eelnevalt kindel, et hobune on ikka terve ja kas harjutus, mida nõuate, on talle jõukohane. Ning kontrollige, et hobune mõistab täielikult seda, mida temalt küsite!

TÄHTSAIM VÕTI

Edukaks soorituseks on vaja terve hobune „läbi sõita“, tagantpoolt ette- poole, kasutades selleks oma jalg, mitte käsi. Ja seda alati. Hobuse mootor asub tagaosas ja teie peate saama selle energia tervesse hobusesse, jälgides samal ajal, et hobune oleks lõdvestatud. Lõdvestatud hobune aktsepteerib ratsutajat ja tema mõjutusvahendeid. Pinges hobune pole hästi ratsastatav.

Ratsanik peab hobusega tööd tehes kindlasti jälgima ka hobuse emotsioone. Hobused kas vihkavad või armastavad oma tööd. Nad võivad olla hirmunud, närvilised, vihased, üllatunud, frustreerunud. Nad võivad olla samas õnnelikud, lõbusad, uudishimulikud või mängulised. Ratsutaja töö hulka kuulub hobuse peas valitseva kaose korrastamine.

Hobused on iseloomult erinevad, osad tasakaaluka temperamendiga, nendega on koostöö oluliselt kergem kui äkilise temperamendiga loomadega. Õige ratsaniku jaoks pole vahet, milline on hobuse temperament, ta püüab ühte või teistmoodi leida hobusega ühise keele. Õppige oma hobust lugema nagu raamatut ja probleemid muutuvad oluliselt kergemateks.

Klassikaline ratsutamine ei tähenda ratsmetest sikutamist, vaid hobuse säärega tagant ettepoole sõitmist, et hobune otsiks kontakti ratsmega ja läbi käe oleks võimalik tunnetada kogu hobuse liikumist. Ülemisel pildil olev hobune on närviline, krampis ja õnnetu, aga ratsanik püüab teda siiski galopeerima sundida. Õige lahendus oleks hobune rahustada ja lõdvestada paar minutit, enne kui uuesti tööga alustada.

RATSASTAMINE – KÕIGE ALUS Ükskõik millises vanuses hüppe- hobusele on kõige tähtsam põhjalik ratsastustöö. Hüppamine on tegelikult ju samuti sisult ratsastamine, ainult vahepealsete õhulennu momentidega. Takistuste vahel peab hobune toimima samamoodi nagu siledal maal, olema tasakaalus, rütmis, kergetes juhtimisvõtetes. Seetõttu tuleb keskenduda ratsastamisele, see aitab heade tulemuste saavutamisele uskumatult palju kaasa.

Tehke ratsastustreeningul mitmeid kordi üleminekuid erinevatele allüüridele, peatusi, õlad sees liikumisi, sääre eest astumist. Mida paremini hobune toimib siledal pinnal, seda parem on tema sõidukvaliteet hüppamisel. Jälgige alati, et teie hobune liiguks tasakaalus, otse, nii sirgetel kui kaartel liikudes.

Ratsastamise päevaks mõelge eelnevalt valmis, milliseid harjutusi soovite teha, see aitab kaasa ratsutaja ja hobuse keskendumisele ning treeningu lõpptulemus on parem. Te õpite varem või hiljem tunnetama oma hobust, tunnetama iseennast hobuse seljas.

LIHTSAD SOOJENDUS- HARJUTUSED ALLUMISE, TASAKAALU PARANDAMISEKS

Serpentiinide ja kaheksate sõitmine
See on kasulik painutamisharjutus treeningu alguses, parandab hobuse järeleandlikkust ratsaniku sisemisele säärele, aitab hobust painutada. Rütm ja impulss peavad terve harjutuse sooritamise jooksul jääma samaks, hobuse keha peab olema painutatud poolringidel sõites ja olema otse pool- ringide vahel.

Traavilatid
Arendab hobuse atleetilisi võimeid, aitab sobitada rütmi takistustega. Soovitav vähemalt kolm latti vahedega ca 5 m sõltuvalt hobuse suurusest. Pööre enne traavilatti on sama tähtis kui ülejäänud harjutus, hobune peab olema tasakaalus ja liikuma rütmis.

Võimlemishüpped

Võimlemisharjutused on hüppamise absoluutne alus ja õpetavad hobust kasutama oma keha, tasakaalu ja jõudu ning korrigeerima läbi keha galopisammu pikkust. Võimlemishüpped aitavad parandada hobuse hüppetehnikat. Esimesel joonisel kujutatud harjutuse tulemusena paraneb hobuse hüppe jõud, ta on takistusele lähemal ja peab rohkem üles tõukama. Teisel joonisel paraneb harjutuse tulemusena pikeneb hobuse galopisamm.

Ridade hüppamine
Takistused on asetatud otse või kaarele. Sellised harjutused arendavad hobuse tähelepanelikkust, painduvust ja rütmi takistuste vahel. Tihtipeale on parkuurides üles seatud takistuste rida, mida on võimalik hüpata kaarel liikudes või otse, tehes vastavalt rohkem või vähem samme. Võistlustel on vajalik eelnevalt läbi mõelda oma sõiduteed, võttes arvesse oma hobuse liikumise impulssi, galopisammu pikkust.

Kõigepealt tee soojendusharjutus kaare peal ja hiljem ületa takistuste rida otse, tehes vähema arvu galopisamme (fotod 1, 2, 3, 4, 5). Kaarel hüppamiseks peab hobune maanduma sellest jalast, millises suunas edasi liigute, see on väga oluline harjutuse edukaks sooritamiseks. Samasuguse rea otse hüppamine on raskem harjutus ja ei sobi mõnedele ratsutajatele ja hobustele.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kolm erinevat lähenemist kaarel oleva rea hüppamiseks (fotod 6, 7).

Kui ratsanik plaanib hüpata takistuse rea otse, siis õnnestunud hüpete tegemiseks peab ta olema kindel, et tema hobuse jalad paiknevad takistustega selliselt nagu joonisel 7 näidatud.

Takistuste hüppamine serpentiinil
Harjutus arendab hobuse paindlikust takistustel ja nende vahel, aitab parandada hobuse otseliikumist ja vajumist. Aitab õpetada jalavahetusi. Asetage kolm takistust samade vahedega väljaku keskliinile.

Looduslike takistuste hüppamine
Noorele hobusele tuleb kasuks looduslike takistuste hüppamine, see on hea võimalus muuta üskluiseks muutunud platsitreeningut hobuse ja ratsutaja jaoks põnevamaks. Varakult looduslike takistustega harjutades, väldite kindlasti edasist veekraavidel tekkida võivat probleemi. Esialgu peaksid takistused olema madalad, lihtsad, veekraav kitsam, et neid saaks hüpata suurema hooga ja agressiivsemalt kui tavalisi takistusi. Hobusel ei tohi tekkida kahtepidi mõtlemist ja talle peab selgelt arusaadav olema, et see on vaid üks hüpe, mis tuleb teha. Kui hobune on mõned korrad takistuse korrektselt ületanud, võib seda harjutust teda veidi vabamalt, pehmendades kontakti.

Parkuuri harjutamine
Kodus treenides on vahetevahel noore hobusega vajalik harjutada ka parkuuri hüppamist, sealt saate ette pildi oma hobuse hetke sooritusvõimest ja oskustest. Ehitage lihtne kuue takistusega parkuur ja hüpake esialgu paari-kolme takistuse kaupa. Seejärel ületage kõik kuus takistust ja korrake harjutust seni kuni selle läbimine toimub heas rütmis, tasakaalus, rahulikult (ülemine joonis).

Soojendus enne võistlust
Soojendusel on väga oluline tähtsus kogu võistluse õnnestumisel ja on põhiliseks osaks kogu sooritusel. Kui teie hobune ei toimi võistluspäeval nii nagu lootsite ja plaanisite, ärge minge sellest paanikasse. Muutke jooksvalt esialgset plaani, võttes arvesse hobuse hetkeseisundit. Tehke soojendus võimalikult lihtsaks ja hobusele arusaadavaks. Ärge katsetage soojendusel mingeid uusi harjutusi, vaid tehke kodus mitmeid kordi proovitud harjutusi. Ärge alustage soojendust liiga vara, samas ei tohi ka hiljaks jääda. Teie eesmärgiks enne võistlusplatsile minekut peab olema lõdvestunud ja tähelepanelik hobune. Võistlusväljakul hoidke pea selge ja ratsutage enesekindlalt, sellest kasvab ka noore ja veel kogenematu hobuse enesekindlus. Kui te hüppate kodus, kujutage ette, et olete võistlussituatsioonis, ja võistlustel olles, kujutage ette, et treenite koduväljakul. Mõelge kogu parkuur peas läbi ja tunnetage seda siis kogu kehaga.

HARJUTA, HARJUTA, HARJUTA. SEEJÄREL USALDA  VÕISTLUSTEL KODUS TEHTUD TÖÖD!

Kui olete harjutanud piisavalt ja kõik mosaiigi killud vähehaaval kokku pannud, saate nautida oma hobuse oskusi võistlusväljakutel!