Eva-Maria Vint-Warmington,
Oma Hobu, Märts 2010,
Koolisõit tähendab sisuliselt lihtsamate ja keerulisemate harjutuste sooritamist hobusel, kasutades juhtimiseks oma säärt, kätt ja keharaskust. Maailma koolisõiduparemiku suurepäraseid passaaže ja lennukaid jalavahetusi imetlevad kõik ning üldlevinud arvamus on see, et lihtsurelikud selleni nagunii ei küüni. Siiski – iga asi algab kusagilt…
Meie võistluskalendris algab koolisõit A-klassi skeemidega. Kas see ikka on koolisõit, küsivad paljud. Mis seal siis nii keerulist on, et selle eest rosette jagatakse? On neidki, kes arvavad, et madalama raskusastmega skeeme vaadata on sama huvitav kui jälgida muru kasvamist. Need inimesed pole lihtsalt kunagi ise sellist skeemi sõita proovinud.
A-klassi skeemi peaks olema võimeline sõitma iga korralikult välja sõidetud hobune. Tõesti – suuri ringe ja diagonaale oskavad sõita kõik. Või peaksid oskama… Aga A-tasemel pole tähtis mitte fakt et hobune 20m ringile pöörama annab. Vaadatakse ja hinnatakse seda, kuidas säilib rütm, liikumise korrapärasus ning tasakaal. Kuidas hobune aktsepteerib ratset ja kuidas ratsanik suudab kasutada juhtimisvahendeid nii, et koostöö hobusega oleks harmooniline, et säiliks hobuse loomulik ja vaba liikumine. Proovige ise järele! Tegelikult polegi see nii lihtne kui välja paistab. Samas – kui ratsanik ja hobune selleks võimelised on, siis annab see neile tugeva aluse ning suure eelise ka takistussõidus, kolmevõistluses jne. Ega asjata ei öelda, et koolisõit on kõigi ratsaspordialade alus.
Kõik need A-klassi hindamise põhimõtted on kirja pandud nn. koolisõidu treeningskaalas. Treeningskaala määrab ära põhialused, millest ratsanik peaks juhinduma hobuse treeningul ja arendamisel. Kõige aluseks on rütm. Sealt areneb edasi järeleandlikkus ja elastsus. Alles sealt saab luua õige kontakti. Need kolm esimest treeningskaala astet ongi A-klassi skeemide põhinõuded. Treeningskaala edasine progressioon A-klassist ülespoole hõlmab impulssi, seejärel otsesust ning kulmineerub koondatusega.
A- ja L- klassist edasi läheb koolisõit veelgi huvitavamaks. Sisse tuuakse uusi ja raskemaid harjutusi nagu pikendused, küljendused ning jalavahetused. Suure Ringi (Grad Prix taseme) skeemides lisanduvad ka passaaž ja piaffe. Aga ükskõik mis raskustasemest me räägime, tähtis pole niivõrd KAS hobune ühe või teise harjutuse ära teeb – vaid see, KUIDAS harjutus välja tuleb. Hinnatakse ju eelkõige harjutuse kvaliteeti ning kõikide treeningskaala põhiprintsiipide täitmist. Ehk teiste sõnadega – ilma vundamendita pole korraliku maja ehitamine võimalik.
Kui hobusel ja ratsanikul on teatud taseme põhialused omandatud, siis ei tohiks olla probleeme ka vastava taseme harjutuste õpetamise ja sooritamisega. Töö põhialustega nõuab aega ja vaeva. Tihti määrab võistluspaari arengutempo mitte ratsaniku oskused, vaid hobuse füüsiline areng. Hea koolisõitja oskab suhtuda oma hobusesse mõistvuse ja tähelepanuga. Kui tuleb ette päev või periood, kus hobune on „halb“ – siis tuleks eelkõige mõelda sellele, kas hobuse varustus talle sobib, kas ta pole ehk natuke valus eelmise päeva trennist, kas ta hambad ja kabjad on korralikult ja õigesti hooldatud jne, jne.
Muidugi tuleb ära tunda ka ohtlikud olukorrad kus hobune lihtsalt vallatlemisega liiale läheb või end karja juhina maksma paneb ning ratsanikku ignoreerib.
Kust see koolisõit siis algab? Tegelikult on koolisõit üks laiemalt kättesaadavamaid ning ohutumaid ratsaspordialasid. Koolisõit ei pea olema seotud võistlemisega – seda võib harrastada pea iga hobusega, kas või oma tagahoovis. Koolisõit toob kasu igale hobusele – õigesti ratsmes hobune tõstab üles oma selja, nii et ratsanikul on seal parem istuda ning hobusel on teda mugavam kanda. See teeb kogu edasise töö palju lihtsamaks, nii ratsanikule kui hobusele.
Õige töö arendab hobusel õigeid lihasgruppe, mis samas teevad hobuse tugevamaks ja vastupidavamaks, annavad talle parema tasakaalu ning panevad teda inimest rohkem usaldama. Samas arendab see ka ratsaniku tasakaalu ja koordinatsiooni. On ju koolisõidu eesmärk saavutada maksimum minimaalsete juhtimisvahenditega. Samas peab teadma, et hobust ei saa ratsmesse “panna” jõuga – harmoonia saab tekkida alles siis, kui hobune ise ratsmekontakti otsib ning tema tagajalgade “motoori” tekitatud energia ratsaniku tundlikesse kätesse välja jõuab. Selleks on aga vaja oskaja treeneri abi ja nõuandeid – ning ideaalvariandina ka hobust, kes algajale koolisõitjale selle õige tunde kätte annaks.
Aga proovida tasub kindlasti – kogu see igapäevane ja pealtnäha ehk üksluine töö on nagu piltmõistatus, mille kokkupanek nõuab ratsanikult nupukust, teadmisi, osavust ja püsivust. Mida keerulisem on mõistatus, seda võimsam on see positiivne laeng mis tekkib kui kõik osakesed lõpuks omavahel ilusti kokku sobivad. Ning seda suurem on energia, mis sunnib ratsanikku järjest raskemaid mõistatusi käsile võtma!