Juunis korraldab Eesti Ratsaspordi Liit mahuka ratsasportlastele ja treeneritele mõeldud kobarkoolituse, mis muuhulgas sisaldab ka spordipsühholoogilist osa. Seda tuleb lugema antud valdkonna üks nõutumaid spetsialiste Liam Moggan Iirimaalt. Uurisime ka meie sportlastelt nende mõtteid psühholoogilise poole tähtsuse kohta ratsaspordis ning millised on olnud nende probleemid ja lahendused selles vallas. Küsimustele nõustusid vastama takistussõitjad Kertu Klettenberg ja Johann Zeiger, kolmevõistleja Maria Sein ja koolisõitja Grete Hussar.

Kui oluliseks pead spordis enda puhul psühholoogilist poolt?

Kertu Klettenberg (edaspidi KK): Psühholoogiline pool on suhteliselt oluline. Mina kipun asju üle mõtlema ja liiga palju analüüsima, mistõttu toimub startiminek mõnikord liigse pingega ja nii head tulemust ei saavuta.

Johann Zeiger (edaspidi JZ): Usun, et psühholoogilisel poolel on ratsaspordis sama suur tähtus kui füüsilisel poolel.

Maria Sein (edaspidi MS): Minu puhul mängib psühholoogiline pool väga suurt rolli – olgu või ülesaamisel oma hirmudest pärast tõsist kukkumist või krossirajal sõites ja üritades keskenduda sõidule ning mitte mõeldes tõkete suurusele.

Grete Hussar (edaspidi GH): Minu meelest mängib psühholoogiline pool spordis üpris suurt rolli. Ilma kindlate närvideta on raske säilitada rahulikku meelt ja näidata oma esitust kõige paremas vormis. Hobuste puhul kandub ka inimese pinge üle hobusele, mis rikub üleüldist sooritust.

Milliseid psühholoogilisi omadusi pead ratsasportlase juures kõige olulisemaks?

KK: Külm närv ja kaine mõtlemine, kuid mõnikord ka sportlik viha.

JZ: Ratsasportlane peab olema väga enesekindel inimene.

MS: Ratsasportlane peab oskama oma emotsioone kontrolli all hoida erinevates olukordades. Samuti on oluline omadus julgus astuda vahel vastu oma mõistusele ning enda mõtetest üle olla (vastasel juhul poleks mina näiteks üldse kolmevõistlusega tegelema hakanud). Samas hindan ka oskust leida motivatsiooni ja positiivsust kõikjalt enda ümbert.

GH: Arvan, et endale kindlaks jäämist, mõjutamatust, rahulikku meelt ja enesekindlust.

 

Mis on sinu jaoks sportimisel suurimad motivaatorid?

KK: Enda ja erinevate hobuste areng, loomulikult ka tulemused. Tunne, et pingutad ja näed vaeva ning see toob ka edu. Tihti küll on ka üsna negatiivsed tunded, eriti kui ei saavuta soovitud tulemust.

JZ: Minu jaoks on suurimaks motivaatoriks kindlasti võistlustulemused.

MS: Töö vili ehk kui lõpuks peale rasket tööd hakkavad ka tulemused tulema, siis vähemalt tead, et kogu vaev on ennast ära tasunud ja see annab motivatsiooni jätkamiseks.

GH: Treeningtulemused, võistlussooritused ja -tulemused, hobuse arendamine ja arengu nägemine.

Kas on olnud perioode, kui oled kaalunud ratsaspordist loobumist? Mis on olnud selle ajendajaks ja kuidas motiveerisid end jätkama?

KK: Gümnaasiumi ajal tundsin, et jään ilma olulistest üritustest ning sõpradega veedetud ajast, kuna pidin enamuse ajast trenni tegema või võistlustel olema. Siiski jäi sport peale. Samuti on raske, kui pika perioodi vältel läheb keskmiselt või halvemini  – siis kaob motivatsioon üldse. Üldiselt aga järgneb tõusule alati mõõn ja ka vastupidi.

JZ: Kuna olen veel võhik selles spordis, siis ei saa ma öelda, et oleksin sellist hetke üle elanud.

MS: Olen kaalunud loobumist küll. Peamiselt on olnud põhjusteks motivatsiooni- ning ajapuudus. Otsest motivatsiooni jätkamiseks ehk polegi siis olnud, võib-olla tagasi vaatamine oma saavutustele ning lihtsalt teadmine, et ajaga läheb loobumise soov üle.

GH: Jah, on olnud aegu, kus on tunne, et kas mul on ikka mõtet selle alaga jätkata. Ajendajaks on peamiselt ikka olnud hobusega ühise keele mitte leidmine, lihtsalt halb periood elus või võistlustel pidevalt halvad tulemused. Motiveerisin end jätkama, kuna mul on usku endasse, sellesse mis ma teen ja allaandja ma ka pole. Kõikidel on tõusud ja mõõnad.

 

Kas sportlase emotsioonid mõjutavad hobust või hobuse emotsioonid sportlast?

KK: Kindlasti mõjutab enda närvilisus hobust ning kui juba starti minnes ei usu endasse ja/või hobusesse, siis on tõenäosus suhteliselt väike, et hästi läheb.

JZ: Sportlase emotsioonid mõjutavad hobust ning ka vastupidi. Halval päeval peab aga ratsanik suutma end kokku võtta, et olla üle nii enda kui hobuse emotsioonidest. Heal päeval on tarvis neid emotsioone mõista ning neist võtta ühiselt parim.

MS: Ei ole ühte ilma teiseta. Mõlema emotsioonid mõjutavad üksteist.

GH: Mõlemat. Hobune tunnetab väga kergelt ära kui inimene pole oma tavaolekus, mis võib omakorda hobusele pinget tekitada ja sealt ratsanikule tagasi. Mida pikem on olnud paari koostöö, seda paremini nad üksteist ka tunnevad.

Kuidas tuled toime võistluspingega?

KK: Kogemus õpetab, tuleb lihtsalt palju võistlustel käia.

JZ: Mida rohkem võistled, seda vähem on võistluspinget. Ajapikku hakkad mõistma, et tuleb sõita ennekõike enda sõitu, mitte kellegi teise oma – siis väheneb ka pinge.

MS: Praegu mul enam võistluspinget ei ole, aga kui ma alles võistlemist alustasin, siis oli mõnikord ikka väga suur võistlusnärv enne starti. Mulle mõjus see pigem positiivselt – pidin ennast kokku võtma ja tegin seetõttu ehk isegi paremaid tulemusi, kui oleks muidu teinud.

GH: Üritan enda jaoks võistlused treeninguks mõelda ja tuletan alati meelde, mida mu treener treeningus on õpetanud. Olen tekitanud omale mingi rutiini, mida ja kuidas ma võistlusel teen ning need rahustavad mind. Võistluspinget ei ole alati lihtne kontrollida, see oleneb tundest, mida hobune sulle soojendusel tekitab. Kui ta on hea, tekib ka kindlus ja suurem närv kaob. Kui ei saa hobust toimima, võib ka tekkida pinge, et äkki ma ei saa hakkama.

 

Kirjelda oma esimest võistluskogemust – millal see oli ja mis sa sellest õppisid?

KK: See oli arvatavasti, kui ma olin 11-aastame ja võistlesin eesti tõugu hobusega. Tõrkusin küll kolmanda takistuse ees välja, kuid algus oli tehtud ja edasi sai minna ainult paremaks.

JZ: Mu esimene võistlus oli 2011. aastal ning see oli koolisõiduvõistlus. Olin enne võistlust meeletult närvis, ent läbi juhuse läks kõik palju paremini, kui oodata oskasin. Õppisin, et võistlusi ei tule karta.

MS: Esimest võistluskogemust väga hästi ei mäleta. See oli vist 2011. aasta lõpus, Veskimetsas. Ega ma siis väga tegelikult ei teadnudki, mis ja kuidas käib. Teisi jälgides sain natuke aimu, kuidas käituda ja mida teha tuleb.

GH: Pean tunnistama, et ma ei mäleta oma esimest võistlust enam päris hästi. Me tegime palju niiöelda mängulisi võistluseid kui ma ratsutamisega alustasin, seega esimese päris skeemi sõitmine enam peas ei olegi. Vanasti olin igatahes väga ähmi täis, kui võistlus oli ja suutsin end iga asjaga maha teha ega suutnud end kontrollida, rapsisin ehk liiga palju. Olen õppinud vigadest õppima, neid selge mõistusega võtma ja olen ka tugevamat iseloomu kasvatanud.

Kellelt oled saanud enim psühholoogilist tuge?

KK: Treener=vanem on raske kooslus ning ilmselt neilt kõige rohkem tuge aga ka negatiivsust.

JZ: Eks ikka oma suurimatelt sponsoritelt-vanematelt.

MS: Kindlasti sõpradelt ja trennikaaslastelt.

GH: Kõik, kes suudavad mulle positiivsust ja kindlust tekitada, on minu jaoks psühholoogilised toed. Enamjaolt kindlasti treener, vanemad ja sõbrad. Olen väga tänulik emale, kes tekitab minus alati suure kindlustunde kui hakkan kahtlema teatud harjutuste tegemises. Mu jaoks on väga tähtis toetus ja kindluse tekitamine ning rääkimine, sest tihti ei piisa enda arvamusest ja tundest, et asi on hea – äkki ikka ei ole?

Kelle tunnustus on sulle kõige olulisem?

KK: Ise peab rahul olema!

JZ: Eks iga tunnustus on meelt mööda, eriti kui see pärineb mõnelt teiselt kõrgema taseme ratsutajalt.

MS: Iga tunnustus on oluline – olgu see kellelt tahes, kuid kõige olulisemaks pean ilmselt vanemate tunnustust.

GH: Treeneri tunnustus kindlapeale, sest tema ütleb ausalt välja mu head ja vead ning mida ma järgmiseks korraks parandama pean – see viib edasi! Muidugi perekonna tunnustus on ka tähtis, aga kuna ma olen üpris enesekriitiline, siis treeneri tunnustus annab rohkem kindlust.