Alla Gladõševa, EKR-6 kat. koolisõidutreener
Oma Hobu 2009

Noorhobuse väljaõppes on oluline nii liikumise lõdvestatus, rütm, koondus kui ka oskus liikuda otse. Ratsaniku ülesanne on aidata hobust tema loomulike allüüride arendamisel, kasutades õigeid juhtimisvõtteid ja teda seejuures segamata. Esmalt peab hobune treeningu käigus harjuma ebatavalise raskusega oma seljal liigselt lihaseid pingestamata. Ratsanikul tuleb õige istaku abil säilitada ja parendada hobuse tasakaalu. Eesmärgiks on saavutada hobuse kerge ja vaba liikumine koos ratsanikuga.

Hobuse liikumine saab alguse tagaosast ja kandub läbi selja ette. Tähelepanu tuleb pöörata impulsile ja tagajalgade õigele tööle, mis on hobust edasi viivaks jõuks. Tagaosa tõukejõud saavutatakse ratsme abil pehme trenslitööga. Pinges kael, mis on põhjustatud ratsme tirimisest, raskendab märgatavalt hobuse seljalihaste tööd ning häirib loomulikku liikumisrütmi. Lõdvestatud hobuse kael on välja venitatud, pea asetseb turjajoonest allpool, kuid samas säilib tagajalgade aktiivse töö tulemusena liikumise impulss. Hirmunud ja närviline hobune ei suuda kontsentreeruda ja seepärast ei vasta ka ratsaniku nõudmistele. Seega on kõige tõhusam meetod hobuse kuulekuse saavutamiseks tema füüsiline ja psüühiline lõdvestamine. Esmatähtis on siinjuures just ratsaniku pingevabadus, sest tema pinges olek ja närvilisus kandub üle ka hobusele ja raskendab veelgi üksteisemõistmist või halvimal juhul välistab selle täielikult. Tihti kiputakse hobust karistama ebakorrapärase liikumise ja vastuhaku eest, mõistmata, et tegelik allumatuse põhjus peitub ratsaniku poolt tehtavates vigades.

Hobusel vastutavad lõdvestatuse eest eelkõige selja ja kaela lihased. Kui hobune on mingil põhjusel hirmunud, siis need lihased lühenevad ja hobune on justkui “kokkusurutud vedru”. Lihaste lõdvestamiseks ja elastsuse saavutamiseks sõidetakse pika ratsmega. Hobusele tuleb anda võimalus venitada oma kaela ette ja alla ning säilitada sealjuures tagajalgade aktiivsus ja ühtlane liikumine. Antud harjutuse tulemusena :

• arenevad kõhu ja laudja lihased;
• paraneb allumine (hobuse pea asend muutub ja vaateväli väheneb, mille tulemusena ei häiri hobust kõrvalised tegurid);
• muutuvad sammud pikemaks ja ühtlasemaks (kaob nn ebaühtlane siblimine);
• hakkab hobune liikuma õhufaasiga (õõtsudes), sest tema tagajalad võtavad aktiivselt osa edasiliikumisest ja balansi hoidmisest;
• areneb selja pikilihaste painduvus, hobune õpib ennast ise kandma, mitte rippuma ratsaniku käel tasakaalu ja tuge otsides.

Oluline on teada, et hobuse kuklas ja kaelas tunnetatav vastuhakk saab alguse mitte neis kehaosades, vaid põhjuseks on passiivne tagajalgade töö. Selle probleemi lahendamiseks võib proovida järgnevat harjutust: sammu käies püüdke lasta hobuse nina alla pehmelt sõrmedega ratset liigutades. Üleliigsele randme tööle hakkab hobune vastu. Kui hobune vastab nõudmisele, lõdvestage koheselt käed. Nõudke hobuselt kuklast järele andmist surudes vaheldumisi rusikasse ja vabastades parema ja vasaku käe sõrmi. Selle tulemusena viib ta pea rohkem alla. Oluline on sama nurga säilitamine pea ja kaela vahel. Hobune ei tohi olla liigselt painutatud, vaid lihtsalt venima kogu kaela ulatuses suunaga alla. Kui olete saavutanud sammus lõdvestunud liikumise, võite proovida üleminekut traavile. Võib juhtuda, et üleminekut tehes muudab hobune kaela asendit ja tõstab pea. Selle ennetamiseks jätkake pehmelt tööd sõrmedega, mis on hobusele signaaliks, et mingeid muudatusi tema asendis ei nõuta. Pöörake tähelepanu tagajalgade tööle. Hobune peab kogu harjutuse kestel aktiivselt edasi liikuma. Selja kumerdumine ja tõus ülespoole soodustab tagajalgade tööd.

Antud harjutust on hõlpsam sooritada suurel voldil (läbimõõduga 20 m). Valitud allüür peaks olema rahulik ja tasakaalus. Hobuse kiirustamine ja tempo lisamine viitab rahutusele ja närvilisusele, aga harjutuse eesmärk on eelmainitust vabaneda. Sellises olukorras jääge rahulikule ja aeglasele traavile seniks, kuni hobune on lõdvestunud ning siis võite teha ülemineku rahulikule koondgalopile. Oluline on kerge kontakti säilitamine hobuse suuga. Kui koondatud hobuse kukal on turjast kõrgemal, siis pika ratsmega sõitmisel võimaldab ratsanik hobusele rohkem vabadust, lõdvestades samaaegselt vajalikke lihaseid. Seda harjutust on soovitav kasutada ka närvilise hobuse rahustamiseks.

Noore hobuse julm kohtlemine ja juhtimisvahendite väär kasutamine viib tihti ärrituse ja vastuhakuni. Tagajärjeks on rikutud tema liikumise rütm ning võivad esineda ka muud probleemid.

Et hobune õpiks jälle ratsaniku nõuetele õigesti vastama, on soovitatav (peale soojendust kordel) töötada ringil diameetriga 15- 25 m. Harjutuse peamine eesmärk on kõrvaldada hobusepoolne vastuhakk ning arendada kuulekust ja tähelepanu. Töös kasutage sisemist (juhtivat) ratset. Alustage sammus 10-15 minutit ja jätkake traavis. Tähtis on säilitada hobuse suuga pehme kontakt ja kindlasti mitte liigutada ratsmeid (käsi) suunaga enda poole. Vältige võtteid, mis kutsuksid esile pingeid hobuse lihastes. Sadulas istuge pehmelt, paindlikult, järgides hobuse liikumist ning sõitke rohkem kergendatud traavi. Ratsme tööl on kindel mõju hobusele. Näiteks sõites ringil paremale venitage paremat ratset kõrvale (ringi keskme suunas) ja lõdvestage nii kaua, kuni hobune läheb vajalikus suunas ning painutab kaela ilma vastuhakuta paremale. Kui hobune on lihased lõdvestanud, andke kohe ratset järele, viies käe tagasi oma tavalisse asendisse kaela kohal. Juhul, kui hobune kaldub ringilt kõrvale, venitage uuesti sisemist ratset soovitud suunas ja hoidke seda vajadusel selles asendis, kuni hobune reageerib teie nõudmisele. Peagi mõistab hobune, et kuuletumine ratsmele vabastab ta ebameeldivast survest suule. Ärge unustage, et hobuse väljaõppe aluseks on kohene kiitus kuulekuse eest. Tasu kuulekuse eest on momentaalne ratsmetöö lõpetamine. Niisuguseid kergeid, suunavaid mõjutusvahendeid kasutatakse soovitud tiheduse ja intensiivsusega, et sundida hobust liikuma ratsaniku kavandatud ringil, lõdvestuma ja kuuletuma ratsanikule.