Vabakavad puust ja punaseks! On see üldse võimalik?

© Kylli Tedre-Gavrilov / www.kyllitedre.com

Eva-Maria Vint-Warmington

Käes on taas aeg, mil koolisõitjad asuvad enne meistrivõistlusi oma vabakavadega tegelema. Kes oma kava lihvima, kes vana tolmust puhtaks kloppima, kes uut kokku panema ja kes üldse sellega esimest korda rinda pistma.

Osa koolisõitjaid sõidavadki vabakavasid kord aastas, meistrivõistlustel. Osad paar korda aastas (näiteks ka Balti Liigal) ja ainult need kes regulaarselt piiri taga võistlemas käivad, teevad seda aastaringselt.

Ma ise näen vabakavasid suhteliselt tihti, kõrghooajal pea igal nädalavahetusel. Aga see ei tähenda et nende hindamine tänu sellele kergem oleks. Kogemus küll aitab, aga tihti ei tee ratsanikud hindamist kohtunikele just lihtsaks. Ja sellepärast mõtlesin, et võtan kätte ja panen kirja mõned punktid, mida tahaks sõidu ajal ratsanikega jagada, aga tavaliselt pole lihtsalt aega seda kõike hinnetelehele kirja panna.

Et neid mõtteid kuidagi süstematiseerida, siis panen nad kirja vabakava artistlikkuse hinnete kaupa. Kuna neil hinnetel on igal ühel suur osakaal (koefitsent x4), siis ehk leiab keegi siit mingeid tarkuseteri mida oma hinnete parandamiseks kasutada.

1.    RÜTM, ENERGIA JA ELASTSUS

Selle hinde all vaatame hobuse allüüre ja impulssi. Vabakava annab võimaluse välja tuua oma hobuse tugevad allüürid ning veidi varjata nõrku külgi. See on tihedalt seotud ka koreograafiaga.

Näiteks kui su hobusel on kehv samm, siis tasub seda näidata vaid kohustuslikus ulatuses (20 m koondsammu ja 20m pikendatud sammu). Tähtis on siin näidata selget vahet.

Mitte just nii nagu kohtunikud naljatades ponikavade kohta ütlevad, et:
pikad ratsmed = pikendatud samm
lühikesed ratsmed = koondamm

Aga selles naljas on ka tõetera sees. Kohtunik peab selgelt nägema nende kahe sammu vahet, sest ta peab kindlaks tegema, et mõlemat sammu näidatakse vähemalt 20 m. Nii et kui muud üle ei jää, siis näidake vahet kasvõi sedaviisi! 🙂

Samuti on ka tegelikult koondtraavi/galopi ja pikendatud traavi/galopiga. Pikendatud “versioone” on nendes allüürides küll kergem eristada, aga tihti sõidetakse kogu kava peaaegu keskmises traavis (et näidata ägedat impulssi), kuid tavaliselt tuleb see välja nii, et kihutatakse külg maas läbi nurkade ning kaovad ära selged liinid ning üleminekud koondtraavi ja pikendatud traavi vahel. Ja see paneb kohtuniku tasakesi hambaid krigistama.

2.    HARMOONIA

See hinne on kõige tihedamalt seotud kava tehnilise poolega, sest seal kajastuvad esituses ette tulnud vead. Samuti need momendid kus hobune harjutuste vahel näiteks vastu hakkab või traavilt galopile läheb. Aga ennekõike kajastub seal üldine pilt hobuse liikumismallist ja vabakava harmooniast. Sinna alla kuuluvad ka kontaktiprobleemid. Siin aga tuleb teha vahet sellel, kuivõrd need probleemid mõjutavad kava sujuvat esitust. Ehk siis kui hobune vajab kohati vertikaali taha, aga see oluliselt elementide esitust ei takista, siis võib harmoonia hinne hinne olla positiivne. Kui aga hobune on tihti vastu kätt või pinges, kuigi ta kõik harjutused enam-vähem ära teeb, ei saa harmoonia hinne kuigi kõrge olla. Nii et püüdke eelkõige mõelda esituse sujuvusele ja üldpildile. Kui tuleb sisse viga, siis pigem keskenduge järgmisele harjutusele, sest muusika ei oota!

3. ja 4. KOREOGRAAFIA JA RASKUSASTE

Need kaks on küll erinevad hinded, kuid samas on nad omavahel tihedalt seotud.

Koreograafia on faktor, mille üle on ratsanikul kõige suurem kontroll. Ja mis samas nõuab ka kõige rohkem tööd, fantaasiat, leidlikkust ning oma hobuse tundmist. Ideaalis peaks koreograafia olema huvitav, originaalne ning ka raskusastet arvesse võttev.

Tehke asi huvitavaks ja omanäoliseks! Tüütu on vaadata kavasid, mis on nagu vastava taseme skeem, aga muusika taustal. Või kava, mis koosneb põhiliselt diagonaalidest. Või voltidest ja poolvoltidest.

Aga veelgi hullem on kava, mis on püütud teha nii innovatiivne, et seal puudub igasugune loogika. Samuti jälgige et teie kavas olevad elemendid oleksid kohased vabakava tasemele. Ning pidage meeles, et kohtunikud saavad kindlasti aru, et kui keegi GP vabakavas 20 m ringi näitab, on midagi kindlasti nihu läinud, sest keegi seda meelega kavasse ei pane.

Parim kava näitab klassikalisi liine, aga samas huvitavaid ja ideaalis ka üllatavaid kombinatsioone. Et aru saada mis need võiksid olla, soovitan vaadata võimalikult palju oma taseme vabakavasid – internet pakub selleks piiramatult võimalusi. Siis saate aru, et midagi päris originaalset polegi nii lihtne leida.

Samuti on alati ‘moes” mingid kindlad liinid või kombinatsioonid. Mõned aastad tagasi tulid järsku moodi diagonaalid nurgast keskliinile (näiteks FG või KG) ja seda kasutasid varsti kõik võistlejad. Hetkel on nn “kuum kombinatsioon” DP passaažiküljendus ning PS traaviküljendus. Täna Falsterbo 5* NC vabakava vaatates nägin konkreetselt sedasama kombinatsiooni suuremal osal võistlejatest. Nii et olge ka sellega ettevaatlikud, hea vabakava üks kriteeriumitest on ikkagi originaalsus.

Hea vabakava on SELGE ja ARUSAADAV. Kõige suurem palve kohtunikelt võistlejatele on selline: See mida te näitate, peab olema SELGE, eriti kohustuslike harjutuste koha pealt. Ka kõige pimedam kohtunikutädi peab aru saama, mida sa teha tahad. Kui kohtunik milleski kahtlema hakkab, siis mõjub see hinnetele pigem negatiivselt. Kõige valulikum tunne vabakava vaadates sarnaneb pusasse läinud lõngakera lahti harutamisele, aga õnneks asi tavaliselt nii hulluks ei lähe.

Selgete liinide võlujõud. Ehk siis koreograafia tuleb väljakule joonistada kindla käega ja arusaadavalt. Sümmeetria on alati tähtis, ehk kui kohtunik tunneb juba ette ära mis harjutuste kombinatsiooni peegelpildis näidatakse, ohkab ta kergendatult ja see jääb talle artistlikkuse hinnete panemise ajal positiivselt meelde.

Ka vabakava tuleb täpselt sõita! Arusaadavate ja selgete liinide alla kuulub ka kujundite täpsus. Kui näiteks galopis sõidetakse poolvolt, keskliinil jalavahetus ja teine poolvolt rajale tagasi, siis vaadake kindlasti, et poolvoldid oleksid ühesuurused, jalavahetus oleks täpselt keskliinil, ja hobune oleks otse jalavahetuse ajal. Selline figuuride sõitmise täpsus mõjutab üldmuljet ja tõstab nii koreograafia kui harmoonia hinnet. Ehk siis võtke endale appi maneeži tähed. Kuigi asja nimi on VABAkava ja kohtunik ei tea kus te midagi näitama peaksite, siis tähed ikkagi aitavad ja distsiplineerivad.

Liinide alla kuulub ka see, et harjutused nagu voldid ja piruetid nii sammus kui galopis, peavad algama ja lõppema samas kohas. Lohakas sõit võib siin valusalt kätte maksta. Näiteks kui piruett tundub kohtunikule selgelt suurem kui nõutud, siis on tal õigus see kuulutada nn ebaseaduslikuks ning anda selle eest hindeks alla 5 ning hinded koreograafia ja raskusastme eest saavad olla maksimaalselt 5.5. Nii et siit järgmine punkt…

Lugege määrustikku ja tehke endale selgeks, mis on kohustuslik, mis on lubatud ja mis on keelatud. Samuti arvestage, et reeglid ka muutuvad. Näiteks 2 aastat tagasi oli keelatud näidata kombinatsiooni küljendus – galopipiruett – küljendus. Nüüd aga on see lubatud ning aitab kõrgendada raskusastet.

Koreograafia põhineb allüüridel. Koreograafia peab lähtuma konkreetse hobuse allüüridest. Hea traaviga ja külgmiselt elastse hobusega tasub näidata just külgliikumisi. Kui galopp pole veel päris tasakaalus, siis tasub piirduda vaid nõutud harjutuste täitmisega. Aga heade külgede rõhutamisel on ka piir – kui sa oled juuniorite vabakavas näidanud juba 7 jalavahetus kummaski suunas, siis ehk aitab kah!

See arusaamatu raskusastme hinne… Raskusastme hinde panemine on alati kõige keerukam. Sellepärast on loodud enamasti tiitlivõistlustel ja Lääne liiga MK etappidel kasutatav Degree of difficulty (DoD) arvutiprogramm, mis arvutab võistleja poolt eelnevalt ette saadetud elektroonilise koreograafia põhjal välja raskusastme, võttes arvesse keerulised kombinatsioonid ja üleminekud. Sõidu vältel kohtunik kas aktsepteerib üleminekud (7 või ülespoole) või ei aktsepteeri neid (alla 7). Ja nii saadaksegi vabakavale objektiivne raskusastme hinne.

Siia pole veel selline kõrgtehnoloogia jõudnud, nii et meie kohtunikud panevad raskusastme hinde vastavalt koreograafia keerukusele ning harjutuste õnnestumisele või ebaõnnestumisele. Selle hinde panemisel vaatan ma tavaliselt tehnilisi hindeid, eriti koefitsendiga ehk taseme suhtes keeruliste harjutuste hindeid – ning kui suurem osa neist on alla 7 – siis ei saa ka raskusaste üle 7 olla, hoolimata sellest kui keerukad olid kavas näidata püütud kombinatsioonid.

Samas, kui kavas näidati enamik harjutusi vaid üks kord, siis see tähendab, et seal ei saanud olla ka eriti palju kombinatsioone: Kuna nõutud harjutused sooritati vaid korra – siis  järelikult oli kavas ülejäänud aja jooksul rohkem nö. tühja sõitu.

Kõike parasjagu ja õiges kohas. Raskusastet tõstavad seotud harjutused, aga samas ei tohi see muutuda liiga tihedaks. Näiteks sikk-sakk küljendustel peab iga küljendus olema piisavalt pikk ja selge, et sellele ka hinne anda. Tihti tehakse traaviküljendus vasakule veerandliinilt veerandliinile, siis sama teisele poole, aga et jõuda pöördeks keskliinile, tuleb sinna veel üks lühike küljendus, mis on tihti tehtud veidi “üle jala” ja millega kohtunik sageli ei tea mis teha. Kui pikad küljendused olid head, siis on kahju panna madal hinne sellele lühikesele nn täiteküljendusele, mis siis vastavale poole näidatud küljenduste koondhinde alla viib.

Sarnane probleem on näiteks seeria-jalavahetustega. Mõnikord alustab ratsanik seeriat, aga ei mahu tegema nõutud arvul vahetusi, sest enne tuleb sein ette või juhtub midagi muud. Ja jälle on kohtunik kimbatuses. Kuna seeria hinne eeldab teatud arvu jalavahetusi, kuid nõutud 5 asemel näidatakse ainult 3? Jälle võib sellega vastavate jalavahetuste koondhindest kaotada.

5. MUUSIKA

Mis teeb vabakava muusika heaks? Muusika on komponent, mis võib ka keskpärasele vabakavale kõrgemaid hindeid tuua. Muusika loob atmosfääri ja üldmulje. Ideaalses maailmas oleks kõikidel originaalne, allüüridega täpselt sobiv ning samas ka meeldejääv muusika, mis peaks sammu, traavi ja galopi õheks tervikuks kokku siduma – ehk siis esitus peaks olema nö “ühest ooperist“. Kas ühes žanris / stiilis / samast filmist või muusikalist jne. Ehk siis mingi ühine nimetaja võiks seal kindlasti olla mis kava kui terviku kokku paneb.

Mõtle originaalselt! Aga reaalsuses, kui sa seda “Troonide mängu“ muusikat sel päeval juba neljandat korda kuuled, ning seda seekord millegipärast traavis kasutatakse (kuigi see on väga-väga galopimuusika), siis tahaks hakata küll juukseid välja kiskuma. “Kariibi mere piraadid” oma populaarsuse hiigelaja juba üle elanud. Ehk on meie praegused juuniorid liiga noored, et seda filmi mäetada… Õnneks.

Samuti on näiteks raske nn sõjamuusika kohtunikele kurnav, eriti kui seda kuuleb terve päev. Kunagi kui see eriti moes oli, mäletan ühte võistlust Minskis, kui päeva lõpus tundus et kõik sõitsid oma kava täpselt ühe ja sama muusika järgi (juunioridest GP-ni) ja kõrvad olid sellest lukus veel ka järgmisel päeval.

Suur saladus. Nii et kokkuvõtteks võin avaldada suure saladuskatte all (ha-ha!), et kohtunikele mõjub kerge, meloodiline, meeldejääv ja parimal juhul ka veidi teistmoodi muusika alati värskendavalt. Ka muusika nn äratuntavus mõjub tihti positiivselt, sest see jääb meelde.

Kohtunikuna võin öelda, et kui ma pean artistlikkuse hinnete panemise ajal kirjutajalt küsima et kas ta mäletab mis muusika järgi näiteks traavi sõideti, siis ei saa selle muusika hinne olla kõrgem kui 7. Ja 7 sellepärast, et midagi otseselt ei häirinud. Vabakava luues aga peaksite kõik sihtima vähemalt 8 peale, sest 7 on selline „oli-kah“ hinne.

Sõida ikka muusikasse! 7 saab tavaliselt hindeks ka kava, kus muusika oli huvitav ja sobiv, aga ratsanik oli kohati muusikast ees või taga. Muidugi oleneb ka sellest, et kui palju. Kõige piinlikum on kui muusika lõpeb enne kui ratsanik on keskliinile jõudnud või kui ta peab peatuses mõnda aega muusika lõppemist ootama. Samuti lähevad arvesse nn “ajavoldid“ mis tekkivad seal kus ratsanik oma järgmise allüüri muusika alguseni aega parajaks teeb.

Ka sammu muusika on tähtis. Eraldi tahaksin rääkida sammu muusikast. Tavaliselt keegi selle üle eriti pead ei vaeva, võetakse mingi rahulikum jupp mis stiililt traavi ja galopi juurde sobib ja visatakse see lihtsalt puhkepausina vahele. Aga kuna sammu on siiski sisuliselt 1/3 allüüride hindest, siis tasub sellega veidi vaeva näha. Tihti kui hobusel on veidi “tuiav” või ebamäärase rütmiga samm, siis peaks sammu muusika kindlasti olema selline, mis sammule energiat juurde annab. Samuti on sammus lihtsam näidata muusika interpreteerimist, ehk siis näidata selgelt üleminek koondasmmult pikendatud sammule, eristada piruett (ponid ja juuniorid) jne.  Samas saab hea sammuga hobusel muusikaga sellele tähelepanu pöörata ja selle veel rohkem “särama” panna.

Interpretatsiooni wow-faktor. Siinkohal jõudsimegi interpreteerimise juurde. See on tegelikult vabakavade juures kõige raskem komponent. Kui mingi harjutus täpselt muusikasse läheb, jääb see kindlasti kohtunikule wow-faktorina meelde. Ja seda tuleb ette palju harvem kui võiks loota (me ei räägi siin EM või MM taseme vabakavadest). Tihti näeb kavasid, kus muusika küll sobib hästi kõikide allüüridega, aga on suhteliselt monotoonne. Sellise eest võib saada 7 – 7.5, aga tavaliselt mitte rohkem.

Kuna interpreteerimist toetavat muusikat pole alati lihtne leida, siis näeb mõnikord päris kummalisi asju. Kord Poolas oli üks noormees tulnud enda arust kavalale mõttele. Selle asemel et muusika pikendusteks muutuks, võib ju selle lihtsalt valjumaks keerata. Idee järgi see võis toimida, aga kuna ta oli piisavalt oma muusikast kas ees või taga, siis tõusis muusika volüüm just siis, kui ta diagonaalilt nurka jõudis. Ja nii päris mitu korda. Hobusele see igal juhul ei meeldinud ning ta ei püüdnud oma pahameelt ka varjata, nii et nurkadesse lisandusid igasugused koreograafias mitte-ette-nähtud pahurad hüpped vasakule-paremale. Vähemalt kõrvalt oli see väga naljakas, aga vabakava koha pealt vaesele noormehele paras katastroof.

Taustamuusika – mõnikord vajalik. Mõnikord kuuleme ka nn. taustamuusikat, “tädi keeras köögis raadio mängima” – stiilis. Selle eest läheb hinne kindlasti 7-st allapoole. Aga sellel võib olla mõnel juhul ka konkreetne põhjus – näiteks kui ratsanik teab et tal on nn kuum ja ettearvamatu hobune, siis võib täpselt rütmi ja interpretatsiooni timmitud muusika hoopis kahju tuua, kui asjad plaanipäraselt ei lähe. See on omamoodi risk management, ehk siis muusika hinne ohverdataks üldmulje kasuks.

Suures joones tuleb ikkagi mõelda sellele, kas see konkreetne muusika toetab ja rõhutab hobuse rütmi. Kui ei, siis ei ole selle eest kõrget hinnet loota.

Vokaalid – kasutada või mitte? Tihti küsitakse vokaalide kasutamise kohta. Vanasti oli see kindel no-no. Aga praegu kasutatakse vokaale ka tippvabakavades ja vägagi edukalt. Kõik peab jääma aga hea maitse piiridesse. Samuti kuuleb mõnikord huvitavaid heliefekte. Näiteks Patrick van der Meeri täna Falsterbos sõidetud kava alguses ja lõpus olid muusika taustal kuulda helikopteri helid. Päris huvitav oli. Ja jäi meelde.

Igal juhul soovin kõigile edu saabuvate meistrikate vabakavade ette valmistamisel ja väga loodan, et minu tähelepanekutest on ehk kellelegi abi kah. Hoian Perilas pöialt teile kõigile!

Comments are closed.